Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/07/6153293t1hfbb2.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2467955t1h0a5d.jpg)
Möödunud nädalal korraldas Keskkonnaüliõpilaste Selts Karula rahvuspargis väitluse Karula kandi tuleviku üle. Põlvamaalt pärit noored tegutsevad seltsis aktiivselt, nad on osalenud nii Põlvamaa noortefoorumil «Hullud ideed» kui ka esimesel ökofestivalil. Ürituste käigus tekkinud suhete tõttu palusid noored mind seekord väitlust juhtima.
Tahaksin tutvustada mõningaid väitlusteemasid, mis võiksid huvi pakkuda ka laiemale publikule.
Korduvalt tõusis väitlusteemana üles vallaküsimus. Seaduse järgi on vald või linn kohaliku omavalitsuse üksus, mis ühendab oma territooriumil elavaid inimesi. Omavalitsuse kaudu korraldavad needsamad inimesed oma eluolu – kui omavalitsuse ülesanne väga lihtsalt kokku võtta.
Kahetsusväärselt sageli on ette tulnud olukordi, mil inimesed räägivad vallast või linnast kui millestki kaugel olevast – kui võimust, mis toimetab omasoodu ja mille tegemistest päris hästi aru ei saada. Karulas küsiti üsna otse: kelle huve esindab vald?
Asja uba on selles, et üldjuhul samastab rahvas vallaga vallavanemat. Kuuldavasti ongi Eestimaal valdasid, kus vallavanem teatab päikesekuninga Louis XIV eeskujul, et «vald – see olen mina». Kuid tegelikult oleks õige nii, et «vald – see oleme meie». «Meie» tunde peaks tekitama vallavolikogu, mille rahvas ise iga nelja aasta tagant valib. Vallavalitsus ja vallavanem on tööle palgatud selleks, et rahva tahet, mida esindab ja vahendab volikogu, ka ellu viia.
Olen varem korduvalt rääkinud ja kirjutanud sellest, et teadvustame volikogu tähtsust enda jaoks liiga vähe. Öeldu väljendub muuhulgas ehk selleski, et vallavanem on oma vallas palju tuntum kui volikogu esimees.
Mida siis teha? Esiteks peaksid volikogud ise n.ö kapist välja tulema ja nende liikmed rahvaga rohkem suhtlema. Kui vallarahvas ise ei ole veel harjunud volikogu liikmeid enda ette kutsuma, siis peaks volikogu ise korraldama regulaarselt rahvaga kokkusaamisi, kohalikelt nõu küsima ning oma tegemistest rääkima. Kõik see toimub ju valla arengu nimel.
Teiseks õhutan külaseltse, arvukaid mittetulundusühinguid, asutusi ja kollektiive aktiivselt kasutama oma õigust ning kutsuma valitud volikogu liikmeid (nagu ka riigikogu saadikuid) enda ette.
Kui nii mõlemalt poolt samm astuda, tõuseb kindlasti ka volikogu maine ning sinna kandideerivad jätkuvalt arukad inimesed. Ehk jääb siis mõnelgi pool võimumängudeks aega vähem.
Väga paljud probleemid jääksid ära, kui toimuks tihedam suhtlemine rahva ja tema esindajate vahel.
See, millest eespool juttu oli, ongi kodanikuühiskond ning mul on väga hea meel, et see meil üha tugevneb. Ei leia valda, rääkimata linnadest, kus ei tegutseks aktiivseid seltse ja seltsinguid, klubisid, laulukoore, käsitööringe jne. Sellised omal initsiatiivil tekkinud ühendused näitavad, et inimesed mõistavad koostegutsemise jõudu.
Vallavolikogudele ja vallavalitsustele soovitan väga tõsiselt kaasata aktiivseid rahvaühendusi kohaliku elu korraldamisse, kuni selleni välja, et omavalitsus delegeerib mõne ülesande täitmise (loomulikult koos rahastamisega) sellega toimetulevale mittetulundusühingule – niisugune praktika pole sugugi uus nähtus.
Vaadakem ringi ning me näeme, kui heakorrastatuks ja kauniks on muutunud meie külad. Paljudel on oma külaplatsid koos kiige ja varjualusega, ka spordiväljakud, üha rohkem tekib külakeskusi. Rahvas on tunduvalt aktiivsem kui mõni aeg tagasi. Kindlasti on oma osa siin sellelgi, et Eesti riik toetab kogukonna arendamist kohaliku omaalgatuse programmi ja mitmete teiste meetmete kaudu.
Kuid tahan eriliselt esile tõsta neid sädeinimesi, kes kas külavanematena, koorivanematena, spordiklubide eesotsas või eakate klubisid juhtides oma aega ja energiat ühistesse ettevõtmistesse panevad. Enamikel juhtudel ongi küla- või seltsielu ühes või teises kohas tegus just seetõttu, et seal on energilised eestvedajad. Meie kõigi kohus on neid igati toetada, sest uskumatu küll, aga ka nemad väsivad.
Lõpetuseks veel ühest Karulas üleskerkinud teemast. See on omavalitsuse arengu kavandamine arengukavade ja üldplaneeringute kehtestamise kaudu. Need mõlemad peavad olema rahva, nende esindajate ja juhtide omavahelised kokkulepped selles, kuidas omavalitsust edasi arendada.
Karula kandi rahvas heitis oma vallale ette, et nendega peetakse nõu liiga vähe, valla juhid aga olid arvamusel, et inimesed ei tunne asja vastu piisavalt huvi. Väitluse käigus jõudsime selleni, et probleemne on planeeringuid puudutava info jõudmine rahvani ning teisalt selle olulisusest arusaamine. Teadmine jõuab pärale alles siis, kui piltlikult öeldes pilvelõhkuja naabruses valmis saab.
Probleem pole uus, kuid tuleb öelda, et inimeste aktiivsus ka planeeringuid puudutavate arutluste osas üha kasvab. Siiski soovitan omavalitsuste juhtidel just omaalgatuslikult rahvale rohkem infot jagada ning mitte piirduda tikutopsi- suuruse infokastiga maakonnalehes.
Taas võiks abi olla eespool juba korduvalt räägitud seltsidest. Neid kaasates jõuaks info paremini rahvani. Otse loomulikult aga peaksid keerulisi teemasid oma rahvale selgitama volikogude liikmed.