Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2468219t1h89b1.jpg)
Ants ja tema poeg Andrus Taul kutsusid oma tallu inimesed, kellele nad kolmekümne viie aasta jooksul torupilli on valmistanud, et üksteise mängust ja muusikast rõõmu tunda. Miks seda pidu publikule ei tehtud, küsin. Aga milleks? Tõeline torupillihuviline mängib ise pilli, on vastus.
«Meile ei meeldi üritused, kus juubilar seisab ja teised on järjekorras, et teda ülistada. Seepärast mõtlesime välja hoopis midagi muud ja keelasime kingitusi tuua. Vaid Põdrala valla esindaja Anne Pai lillekorvi võtsime vastu,» rääkis tähtpäeva «Tauli torupill 35» «peasüüdlane» Ants Taul.
Taulide peret esindasid isa Johannes (tema elab praegu Tartus), Ants ja Tiiu, nende lapsed Anu, Triinu ja Andrus elukaaslastega ning Tõnis. Külalistega kokku sai poolsada inimest.
Ants Taul valmistas esimesed torupillid 1972. aastal. Samal aastal moodustas Antsu isa Johannes Taul ansambli Torupill. Esimesest koosseisust olid kohal sel suvel 85aastaseks saanud Johannes Taul, peoperemees Ants Taul ja Olav Napritson. Mängujärje said pillimehed vastavalt sellele, millal kellegagi side tekkis.
Austriast tuli sõber Rudolf Lughofer ansambliga Salzburger Bockspiele, mille üks liige oli Rudolfi hinnangul Euroopa parim torupillimängija Michael Vereno.
Kokkutulekul olid Viljandi kultuuriakadeemias Ants Tauli juures torupilli õppinud ja traditsiooni edasi viinud muusikud. Nendega seotuse tõttu tundub Tauli talu akadeemia filiaalina. Kohal olid Celia Roose, Ando Kiviberg, Tarmo Kivisilla, Cätlin Jaago, Juhan Suits, Kristjan Priks, Meelika Ainso jt.
Ants ja tema elutöö jätkaja poeg Andrus viisid läbi konverentsi teemal «Tauli torupill – teekond läbi aja, tutvusringkond». Mõlemad meistrid näitasid oma tehtud pille. Tekkis diskussioon. Vabal ajal õpiti üksteiselt lugusid, musitseeriti grupiti. Ühismängimised algasid spontaanselt. Oli olukordi, kui mängiti kogu talu territooriumil, igas nurgas oma lugu. Õpitoas tutvustas Ants Taul selle kapriisse pilli hingeelu ja seda, kuidas instrumendiga taas sõbraks saada, kui see millegipärast «solvub».
Kahepäevase ürituse emotsionaalsem osa oli esimese päeva pooleteisetunnine õhtukontsert talu õuel asuva järvekese ümber.
«See torupillide kõla öövaikuses tõrvikute paistel oli müstiline,» rääkis taluperemees oma elamusest. «Austerlased olid sellest väga vaimustatud.»
Peolised ööbisid talu puhkemajas. Pererahvas valmistas toidu. Tarmo Noormaa küpsetas maa sees kividega kaetud auku tehtud lõkkel liha kaalikate ja porganditega. Külatädi tegi maatordi. Lõunasupi ja hommikupudru valmistas taluperenaine Tiiu.
Taulid on tagasihoidlikud inimesed. Johannese 85. sünnipäeva peeti juuli lõpus suguvõsa keskel. Ants oma õdedega tegi isale sel puhul üllatuse – kinkis talle tema lauludest kokku pandud, järjekorras juba teise lauliku.
Torupillipidu põhjendas Ants Taul järgmiselt. «Mis elu see on, kui pole sõpru ümber, kui sa ei tea, kas see, mida sa teed, on kellelegi midagi andnud. Sain tunda, et nende inimeste kokkusaamine oli neile tähtis ja torupillitraditsioon eesti kultuuris jätkub nagu meie pereski. Mina pole enam neli aastat ühtki pilli teinud. Meie Andrus teeb. Tal kuldsemad käed kui minul,» on Ants Taul rahul.
«Noore austerlase mäng jättis vapustava mulje. Tahan ise ka niimoodi mängida. Peab vist jälle harjutama hakkama. Hästi mõnus tunne on, kui virtuoos sinu pillil mängib ja see tema käes hästi kõlab, sina aga tunned pilli hinge,» rääkis oma elamusest meister Ants Taul.
Andrus Taulile olid need päevad isa ja poja tegevuse tähistamise märk, aga ka meistrite ja mängijate kohtumine. «Teen pille, aga nüüd oli huvitav mängijatega suhelda,» ütles Andrus.
Tiiu Taul hoolitses perenaisena külaliste eest. «Külalised lahkusid siit tänades ja heade mõtetega,» on ta rõõmus.