Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949115t1h9eda.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2468335t1heb71.jpg)
«Autokauplus käib meil esmaspäeval ja neljapäeval, kes vähegi kõndida jaksab, tuleb kohale. See on kogu küla kokkusaamise koht – kui lavkat ei oleks, siis oleks päris jama,» räägib Kassiratta külavanem Andres Prans.
Ta usub, et autolavka ongi see, mis kogukonda koos hoiab.
«Kõik tulevad vähemalt pool tundi varem ja juttu jätkub ka pärast ostude sooritamist,» pajatab ta. Ilmaasjade üle arutamisele, külauudiste vahetamisele ja lõbusatele kõnevoorudele kulub autokaupluse juures tubli tund.
Eriti vahva on, et suvel, kui rahvast rohkem, lahkumisega ei kiirustata. Lavkamees on Pransi sõnul inimesi armastav lõbus isand, kes erilist rõõmu ja kannatlikkust näitab üles väikeste tulijatega, iseäranis taolistega, kes oma esimest ostu sooritama asuvad.
Nood tillukesed poodlejad võivad olla kaunis ärevil ega ole kindlad, kas ostmine ikka on neile jõukohane. Aga kui poodnik talvega kogutud sendid hoolsalt üle loeb ja ostust ülejäänu tagasi annab, mõistavad väikesed särasilmad, et ostmine on lihtne tegevus.
«Otepääl pole müüjatel aega oodata, kuni lapsed sente loevad, aga siin ei ole kellelgi kiiret,» selgitab Kassiratta külavanem.
Kogukonna liikmetele ulatatakse abistav käsi
Talviti käib Kassiratta autolavkal inimesi vähem, kuid omaette vaatamisväärsus on see külavanema sõnul siiski. Pimedas lähenevaid mehi võib tuvastada nende valgust kiirgava laterna järgi – ühel on kaasas suur valgusallikas, teine tuleb jälle väikese seasilmaga.
Ratastel poest sõltuvad täielikult neli majapidamist, teistele on see eelkõige suhtlemise paigaks. Autolavka peatub külavanema maja lähistel. See paik on kolme küla kokkupuutepunkt, seal kohtuvad Kassiratta, Tõutsi ja Raudsepa piirid.
Mees selgitab, et ühte või teise külasse kuulumine pole suhtlemisel määrav. Ta tunnistab, et maal on olemas kollektiivne vastutus ning piirkonna inimesi abistatakse häda korral võimaluste piires, näiteks laenatakse vajadusel traktorit. «Kui keegi mööda läheb, siis ikka küsin, kuidas läheb,» räägib Andres.
«Meie külas saavad inimesed hästi läbi, suuremaid hõõrumisi pole,» kostab vahele külavanema rõõmus kaasa Kristel. Ka Danel (8) ja Liisi (6), kes issile sülle pugedes uudishimulikult leheneegrit piidlevad, tunnistavad, et naabrilastega on tore mängida.
«Maal on lastel parem kasvada kui linnas,» usub pereema Kristel. «Meie lastele tuleb mõnikord terve klass külla, ühist tegemist jagub neil rohkesti. Suvekuudel elab siin lähedal Tallinna poiss Egert, kel õige sünnipäev oktoobrikuus, aga ta pidas oma kaheksanda tähtpäeva suvel ette ära, kuna kõik sõbrad elavad siin,» räägib pereema muigamisi.
Poolsaarel peetakse pidusid
Pranside juures peetakse ka küla pidusid. «Siinsamas, järve poolsaarel on taoline koht välja kujunenud,» selgitab Kristel. «Meil on väike küla ja pidusid peame üle mitme aasta. Tänavu oli jaanipidu – kõik, kes vähegi said, tulid kohale,» räägib pereema.
Külavanem meenutab uhkusega, et jaanipeo alguses seisis kogu külarahvas püsti ja laulis süntesaatori toel Eesti Vabariigi hümni, seejärel süüdati lõke.
«Küla vanemad inimesed istusid väärikalt lauas ja ütlesid, et noh, noored, nüüd teenindage meid. Meie, nooremad, siis kandsimegi neile toitu ette,» räägib Kristel.
Jaanipeol osales 41 inimest, neist 17 olid lapsed. Ettevõtmise korraldamiseks saadi toetust partnerlusprogrammist. «Peo mõte oli juba varem. Sealt saadud raha eest muretsesime võrkpallivõrgu ning palli, liumäe ja suure pesukausi, mis oli täidetud hernekommide ja šokolaadipallikestega,» räägib Andres.
Jaanipäeval kuhjati eelmainitud magus kraam kaussi ja selgitati võitja nende seast, kes suutsid minuti jooksul kausist kõige rohkem hernekomme kätte saada.
«Noorim osavõtja – 1,5aastane laps – istus ema süles,» meenutab Kristel ja kinnitab, et täit rakendust leidis ka liuväli, millele jagus lapsi kõõluma terveks õhtuks.
Lapselikku indu jagus kolmandalegi investeeringule, sest võrkpallimäng saavutas piduliste hulgas suure populaarsuse. Külavanema sõnul oli neidki, kes polnud ala 20 aastat proovinud, aga kõik osalesid nii innukalt, et muude asjade vastu enam huvi ei jagunudki. Mehed olid pallimänguga nii ametis, et unustasid isegi kärakapanemise ära.
Suurt elevust tekitas veepommivõistlus, kus laps täiskasvanud paarilisega paberist veepommi edasi-tagasi loopis – võitis see paar, kelle pomm kõige kauem tervena püsis. Kõige märjemale anti lohutusauhinnaks vihmakeep.
Kirgi tekitas mäng, kus püstised lastekurikad tuli lendavate taldrikutega kummuli visata. «Mehed, kes enne olid teatanud, et see on liiga lihtne ülesanne, nägid hiljem kurja vaeva,» meenutab Kristel naerdes.
Samavõrd lõbus oli võistlus, kus pelgalt plastmassnuge kasutades tuli koorida ära kuum kartul. «Kataloogist paberilehe rebimises saavutas aga võidu väike Oliver, kes suutis väikesest lehest mitmemeetrise riba teha,» meenutab pereema.
Kõige vahvam oli Kristeli sõnul aga kultuuriprogramm, kus lapsed esitasid rebase ja hundi kalapüüdmise lugu. Iga ala kolm parimat pälvisid diplomi, lisaks peeti meeles kõiki lapsi.
Kõik külaelanikud on väärtuslikud
Andres Prans peab kõiki külaelanikke olulisteks ning avaldab neile võimalusel tunnustust. Pärast jaanipäeva sai suurepärase toidu valmistanud kokatädi Kassiratta küla sümboolikaga aukirja. Samuti sai mõni aeg tagasi meeles peetud naist, kes on ainuke lehmapidaja külas, kus veel kümmekond aastat tagasi oli 40 piimaandjat.
Tänavu sai sama naine külalt diplomi teede hooldamise ja remondi eest. Ta tassib teeaukude täiteks kive ja annab probleemsetest kohtades vallale telefonitsi teada.
Samal kombel on meeles peetud küla kõige vanemat elanikku. Üht naist premeeriti selle eest, et ta Tallinnast kunagi Kassirattale elama tuli ja juba 10 aastat vastu on pidanud. Kiituskirja sai ka mees, kes talviti korralikult teed lahti lükkab.
Andres soovib, et eeloleva aasta jooksul saaks võrkpalliplats kruusakatte, selle ümber peaksid tulevikus asuma pingid ja laud. «Lastele on mänguväljakut vaja,» selgitab ta.
Veel räägivad Pransid, et partnerlusprogrammi raha eest muretsetud võrkpall ja võrk on küll nende juures hoiul, kuid seda saavad vajadusel laenata kõik külaelanikud, sama lugu on liumäega, mis on hõlpsasti teisaldatav.
«Olen külavanem 2000. aastast. Riho Raave, kes tollal oli vallavanem, korjas inimesed kokku ja määras külasid juhtima. Ajasin juba varem küla asju, tunnen valla asjamehi üsna hästi,» selgitab mees.
«Tollal käisin ka külavanemate koolitusel, Raavega oli koostöö väga hea,» meenutab Andres. Paraku lahkus Raave varsti ametist ning pärast seda nõrgenes valla ja külade side.
«No Aivar Nigoliga sai veel asju ajada, aga kui see endine Otepää konstaabel (praegune vallavanem Aivar Pärli) tuli, siis ta ütles, et külavanematega kohtumine on mõttetu tegevus,» selgitab Andres. Enne seda olid vallajuhtide ja külavanemate kohtumised toimunud kord kvartalis. Praegust vallavanemat pole tema sõnul Kassirattal nähtud.
--------------------------------------------------
Külavanema perekond:
Andres ja Kristel Prans ning lapsed Liisi (6), Danel (8), Tõnis (11).
. Kassiratta küla jääb Otepäält 15 km Valga poole.
. Külas on 20 elanikku.
. Kassiratta küla seltsing asutati 2004. aastal.
. Naaberkülades Tõutsil ja Raudsepal on kummaski umbes 40 elanikku.
--------------------------------------
* Külalood ilmuvad kohaliku omaalgatuse programmi rahastatava projekti toel.