Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2468427t1hb292.jpg)
Väliseestlasest USA erukolonel Ly Lehtmets tegi abikaasaga hiljaaegu huvikäigu Valgamaale. Eesmärk oli vaadata üle paigad, kust Lehtmets sai materjali oma 2004. aastal üllitatud raamatu «Kivid kõnelevad» jaoks, samuti tutvuda isamaalise kasvatuse püsiekspositsiooniga piirivalvelinnakus.
«Oleme eestlased, kes saatuse tahtel elavad Ameerikas,» täheldas proua Lehtmets ennast ja oma praegust abikaasat Harry Lukki tutvustades. «Lahkusime Eestist traagilisel 1944. aasta sügisel. Mina viimase laevaga Tallinnast, abikaasa viimase rongiga Riiast.»
Pärast põgenikelaagris viibimist Saksamaal, kui hakati juba lootust andma, et tekib võimalus kusagile mujale minna, tuli inglastele ja ameeriklastele selgitada, et koju tagasipöördumine on võimatu, kuna Eesti on okupeeritud.
«Algul said ainult vallalised inimesed välja rännata – naised Inglismaale haiglatesse, mehed Kanadasse metsatööle, hiljem aga hakati ka perekondi värbama,» jutustas Ly Lehtmets. «Siis siirdusingi Ameerikasse ja seal alustasime uut elu.»
Õpinguid alustas ta juba Saksamaal Balti ülikoolis. Meditsiinidoktori kraadi günekoloogia erialal saavutas aga USA-s Wisconsini ülikoolis. Kui esimene abielu enam ei klappinud, läks ta tagasi kõrgkooli ja omandas magistrikraadi üldmeditsiini erialal. Viiskümmend aastat vana, astus ta Ameerika Ühendriikide sõjaväkke, kus oli suur puudus meditsiinipersonalist. California Reservväe Sanitaarkorpuses teenis Lehtmets välja koloneli aukraadi.
Oma tööülesannete kohta lausus ta napilt, et neist ei või kuigi palju kõnelda. Tuli üksuse eest hoolitseda ning jälgida, et vajalikud nõuded saaksid täidetud ja paberid korralikult vormistatud ning õigetesse kohtadesse saadetud. Manöövrite aegu tuli korraldada arstiabi andmine.
«Näiteks käisime kaheksakümnendatel aastatel Saksamaal manöövritel, seal oli üksusi kõikjalt Ameerikast,» kõneles proua erukolonel. «Ehitasime oma esmaabipunktid ja haiglad valmis ning andsime esmaabi ja arstisime USA sõdureid, kes ennast väga ilusti vigastada oskasid. Me ei mänginud arste, vaid tegutsesime kui arstid.»
Esimene külastus oli kuuekümnendatel aastatel
Kui elu tollases ENSVs natuke vabamaks läks, 1968. aastal – võttis Ly Lehtmets ette reisi kodumaale. Ta meenutas, et Tallinn oli nagu Tallinn ikka ja tornid paistsid, aga tänavapilt näis masendav. Palju sugulasi polnud enam alles jäänud, aga head sõbrad olid vastas. Tallinnast välja ei tohtinud sõita.
1991. aastal, kui Eestis puhusid juba värsked tuuled, külastas proua Lehtmets kodumaad koos abikaasaga. Parasjagu ajal, kui suured kivimürakad olid just pandud Toompea ette Pikale Jalale.
«Olime siin minu jaoks õigel ajal,» tunnistas abikaasa Harry Lukk. «Mina pole Pika Hermanni tornis mingit teist lippu peale sini-must-valge näinudki. Läksin siit kuu aega enne tiblade sissetulekut. Kui esimest korda tagasi tulin, oli Eesti lipp jälle vardas.»
Sündmused ei üllatanud, sest ajakirjanduse vahendusel oldi toimuvaga ülihästi kursis. Välis-Eesti lehed kirjutasid kõik ära – tihti detailsemalt ja apoliitilisemaltki, kui siinsed väljaanded.
«Lugesin eriti mälestusmärkidest, millest mina olen huvitatud,» sõnas proua Lehtmets.
Kivid kõnelevad Eesti ajaloost
Mõte raamat kirjutada tuli aegapidi. 1991. aastal Eestis käies oli juba teada, et palju vahepeal purustatud Vabadussõja ausambaid oli taastatud.
«Sõitsime autoga ringi, vaatasime neid ausambaid ja Eesti loodust ning tegime pilte,» jutustas Ly Lehtmets. «Hakkasin mõtlema, et oleks ju päris huvitav kõik ausambad üle vaadata, sest teel tuli tihti ette ka muid mälestuskive ja tahvleid. Võtsin need ka üles ja panin oma raamatusse. Hakkasin ka natuke ajalugu ja maateadust uurima, sest lahkudes olin 16aastane ja palju mina seda Eesti maateadust siis sel ajal teadsin?»
Autori sõnul võttis kaksteist aastat aega, et raamat kokku panna. Torontos on raamatu trükiarv 1000, selle 700-l leheküljel on koos fotode ja lühikese ajalooülevaatega ära toodud hulgaliselt mälestusmärke nii Eestist kui ka teistest riikidest.
Raamatu esitlus oli 2004. aastal Rahvusraamatukogus. Tiraažist 700 eksemplari toodi Eestisse. Neist 500 raamatut annetas autor jagamiseks raamatukogudele.
Valgas võttis väliskülalised vastu piirivalvelinnakus asuva isamaalise kasvatuse püsiekspositsiooni looja major Meelis Kivi. Ringsõidul maakonnas uudistati Valga muuseumi, Paju mälestusmärki, Vilaski endist tuumaraketibaasi, Eesti-Läti piiri Koiva jõel ning käidi Karulas ja Lüllemäel.
«Eredaim mulje jäi meile isamaalise kasvatuse püsiekspositsioonist,» rõhutas Ly Lehtmets. «See on rikkalik, detailne, hästi kokku pandud ja suure armastusega tehtud!»
Proua erukolonel väitis, et leidis selle reisi käigus ka uusi mälestustahvleid ja -kive, nagu näiteks Neulandi büst Valga linnas.
Seekordset varasemate reisidega võrreldes täheldas ta, et algul polnud käepärast korralikku kaartigi. Mõnel teeristil tekkis nii suur mure, kummale poole minna, et kas või sülga pihku ja otsusta selle järgi. Nüüd on igal pool viidad väljas. Siinsed inimesed olevat aga olnud enne ja on praegugi väga sõbralikud ja abivalmid.