K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Persoon: Mida mõtleb Rannu kiriku orelisse tuult tallav Juhani Püttsepp…

Persoon: Mida mõtleb Rannu kiriku orelisse tuult tallav Juhani Püttsepp…
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Juhanile tundus olevat õige minna orelisse tuult tallama. Mitte linnakogudusse – vaid just ühte väikesesse maakogudusse, mis jääb tema elupaigast ligi 40 kilomeetri kaugusele.
Juhanile tundus olevat õige minna orelisse tuult tallama. Mitte linnakogudusse – vaid just ühte väikesesse maakogudusse, mis jääb tema elupaigast ligi 40 kilomeetri kaugusele. Foto: Marika Männik

Kümme aastat rannulaste rõõmuks orelisse tuult tallanud Juhani sooviks on alati olnud peavoolust kõrvale astuda, olles nagu kruus edasitõttava elutalla all, mis natukenegi meie pöörast tempot aeglustaks.

Läheneva hingedepäeva eel arvab Juhani Püttsepp, et nende tulekuks peab iga päev valmis olema. Tema ise hingedele toitu ei pane, talle seostub päev pigem küünalde põletamisega. Juhani põletab neid iga päev, ka töö juures Eesti Maaülikoolis, ja aeg-ajalt tuleb ette olukordi, kus ta helistab hilisel õhtutunnil valvurile, paludes viimasel järele vaadata, kas küünlad on ära kustutatud.

Küünalde põletamine on Juhani jaoks rituaal, mis tähendab, et ta on siis valmis – headeks mõteteks ja tegudeks. «See on rohkem minu enda häälestusabinõu. Nii nagu sa pühid hommikul aknalt udu ära, et saaksid välja näha. Iseasi, kas sa näed,» arutleb Juhani.

Hingedeaeg ei tähenda tema jaoks midagi erilist, pigem tunneb ta teatud vastumeelsust, et me rõhutame asju, mis peaksid olema loomulikud. Ja jutustab loo sellest, kuidas tema arstist isa temaga pidevalt pahandab, kui ta järjekindlalt värava lahti jätab. Juhani vastuväide on, et inimene peab värava olemasolu ise tunnetama. «Kui neist asjust rääkida, siis nad kaotavad oma jõu.»

Juhani Püttsepp ei ole sage kalmudel käija, pigem on ta seal oma vaimus ja mõtetes ning külastab paika siis, kui vajadust tunneb. «Kiriklikud pühad ja kalmistupäevad on teatud kombestiku järgijad, aga tähtsam on, mis sinu seest tuleb, mis ei tähenda muidugi, et ametlikku kalendrit järgima ei peaks.»

Juhani käib orelit tallamas sisetunde järgi, võrreldes seda jääpurikalt veepiisa kukkumisega, mis ühel hetkel ikkagi kukub. Rannu kirikusse jõudis ta oma vanavanemate sugupuud uurides. Vaatas oma käike ja leidis, et pühakoda asub tema retkede ristteel.

Oreli tallamine on hääbuv amet – Juhani teada on Eestis vaid kaks orelit, mida tallatakse. Teine asub Läänemaal.

… lastest

Sada aastat tagasi ei pidanud meie vanavanaemad-vanavanaisad endalt küsima, kas neil oma laste jaoks aega oli. Aeg oli üks, kogu aeg oli lastega aeg. «Mul ei ole kahte aega, et lastega aeg ja oma aeg,» ütleb Juhani ja tunnistab, et lastega koosoldud aega on vähe. Kui ta kella 21 või 22 ajal töölt tuleb, aitavad lapsed teda nii, et on olemas oma õppe- või muude küsimustega. «Ma ei saa kohe oma urgu roomata, vaid pean neid kuulama.»

Isadusega seostub Juhanile eelkõige vastutus, rõõm ja uhkus – tunne, et oma laste pärast oleks ta valmis ükskõik mida tegema. Loobuma kõigest.

… tänust

Juhani Püttsepp tunnistab, et kümnekonna-aastase ajakirjaniku elu jooksul on teda paar korda n-ö materiaalselt tänatud ja meenutab, kuidas ta kirjutas loo ühest prügimäest. Paar aastat hiljem tõi metsaülem talle pudeli viskit, öeldes, et prügilat pole enam. See tänu saadab Juhanit tänini, sest see oli midagi reaalset, mida ta oma sadade kirjaridadega oli suutnud ära teha.

2001. aastal ilmutas ta koos praeguse presidendi avalike suhete nõuniku Toomas Sildamiga Postimehes artiklisarja «33 päevaga ümber Eesti». Juhani sõnul oli kõige suurem tunnustus retke eest, kui keeletoimetaja Helju Vals märkis neid meediaarvustuses ära pealkirjaga «Ühiskonna valvekoer» ning Tõrva puhvetipidaja tõi omalt poolt lauda konjakipitsid, soovides: «Pidage vastu, poisid!»

Ta leiab, et aeg on tänusse suhtumist muutnud. «Põhjus võib olla sellise suhtumise pealetungis, et kõike on võimalik osta ja kui oled maksnud, ei peakski nagu tänama, sest ega tänu ole lihtsalt sõnakõlks, mida võib lausuda kassaaparaadi juures toitu kotti toppides.»

Kui südamest tänada, peab end korrakski teisele lainepikkusele lülitama. Muidu see ei mõju, sest tänu on andmine ja et endast midagi anda, pead vähemalt hetkeks olema parem inimene. «Aga kui paljudel meist on üldse jõudu midagi teistele anda ja uskuda, et see tänu kellelegi midagi annab?» küsib Juhani.

… tänuvõlast

Aitäh võib tulla ka aastate pärast, aga peaasi, et ta tuleb, ja pajatab 90ndatel aset leidnud kentsaka loo köiest. «Mu auto läks tänaval katki, möödasõitvad mehed ulatasid mulle sõiduriista ära vedamiseks köie ja palusid selle hiljem Aruküla alajaama tuua,» räägib ta. Juhani oletas, et koht asub kusagil Tallinna lähedal, aga viimasel ajal on ta kahtlema hakanud, sest sellenimelisi paiku on palju.

Köiega juhtus piinlik lugu: seda laenati omakorda Juhanilt ja kui köis tagasi anti, oli see jupi võrra lühem, aga ikkagi painas teda tänuvõlg, kuni ta tutvus Arukülas elava ajakirjaniku Ylle Rajasaarega. «Ostsin pudeli viina ja palusin Yllel see koos köiega Aruküla alajaama viia, kuigi ma ei kujuta ette, kas seal üldse neid mehi ja seda kohtagi enam olemas on, aga mulle on tähtis, et minus eneses saaks tänuvõlg kustutatud.»

Juhani hinnangul pole eestlased kuigi tänaja rahvas. Võib-olla meie ühismeel ütleb, et ei maksa olla liialt avatud, et kui midagi, siis väga erilisel juhul ja moka otsast. Tänamised kipuvad meil olema kalendri järgi – 50. sünnipäeval tänatakse tehtud töö eest ja 60. veel kord. Auaadresse võiks Juhani meelest ikka siis teha, kui õige aeg on.

Juhanile on väga vastumeelsed igasugused juhatamised ja enesele osutamised. «Ka õpilastele pole minu ametinimetus, ehk see, millise eesriide tagant ma lavale astun, oluline. Tähtis on, mida mul neile öelda on,» räägib ka Tartu lasteteatrit juhtinud mees. Ja meenutab, kuidas tal on tulnud seista rahvahulga ees ja kuulata kümneminutilist enda kohta käivat tänukõnet. «Ma ei taha, et niisugune hetk iialgi korduks, see oli nii ebamugav,» ütleb Juhani väga vaikselt.

… Valgamaast

Koos Eesti Ekspressi fotograafi Ingmar Muusikuga on ta päris pikalt Valgamaal rännanud, viimati viisid jalgsiretked Pikasillast Viljandimaale Holstresse. Eesti taasiseseisvumise ajal oli Valgamaa kohta laulurida, et: «Vaikust valvav Valgamaa on hüüdjatega ühine.» Seal on tõesti vaikne ja Juhani räägib päevast, kui nad kohtasid kümnetunnise jalgsimatka jooksul kuut inimest, neist viis oli Võrust Valka põiganud viieliikmeline perekond.

«Valgamaa vaikust ei tasu peljata, kõikjal ei pea olema Otepää. Vaikus ja pimedus on tohutult hinnas, igal pool ei pea olema tulesid ja asfaltteid,» on ta veendunud. Samas kurvastavad Juhanit kunagised kolhoosikeskused, kus küla keskele sõites on näha räämas lautasid ja mahajäetud masinahunnikuid. Olgugi et talle mahajäetud asjad meeldivad, on midagi teatud kontekstis ikkagi kurb vaadata ja ta tahaks, et elu neis kahekordsetes kolhoosiaegsetes telliskivimajades ikkagi alles jääks.

-----------------------------------------------

Elukäik

Juhani Püttsepp on sündinud 1964. a Tartus. Ema poolt Helme mulk. Veetis suure osa lapsepõlvesuvedest Tõrva lähedal Pääbu talus. Ta on diplomeeritud botaanik-ökoloog.

Juhanil on neli last: Tõnn (20), Uku (19), Pääsu (13), Johannes Madis (10). Kõige rohkem soovib Juhani olla lastekirjanik. Tal on ilmunud seitse lasteraamatut, viimane «Anni rännuteel» (2005).

Ta on ajakirja Loodusesõber toimetaja ja ajalehe Roheline Värav peatoimetaja ning Eesti Maaülikooli loodusteaduste kooli kuraator. Juhani ise usub, et on kirjutamispisiku pärinud vanatädi Keete Ainverilt, kes oli Valga gümnaasiumi eesti keele õpetaja ning pagulaspõlves Rootsis kirjutas romaane. Esivanemate pärandusena on praegu Juhani hoida osa Pääbu talust, muuhulgas jupike Helme sood ja Õhne jõe äärset heinamaad.

-------------------------------------------

Arvamus

Lembit Eelmäe, Juhani Püttsepa hea tuttav, Holdrest pärit  Vanemuise teatri näitleja

«Vedasin Juhaniga mõned aastad tagasi telesaadet «Võrust Valgani». Ta on sündinud looduse hoidja ja kaitsja. Eesti rahva, kommete ja keele eest muretseja. Inimesena väga rahulik ja mõistev. Lahe ja mõnus mees.»

Tagasi üles