Eestimaal on palju kohti, mis on alati ilusad. Olgu suvesoe või lõputu november. Et Lahemaa kutsub kaugemalt tulijaid mõisatega, on ammu teada. Hingestatud looduspiltide otsijaid võluvad olenemata aastaajast rahvuspargi Harjumaa-poolse osa jugade vetemängud. Oma ürgsuse, vahuvalge vee ja kohinaga. Lõhnaga ka.
Suurem osa Eesti jugadest asub Põhja-Eesti panga ehk klindi piirkonnas. Pangalt laskuvail Lahemaa jõgedel ja ojadel on neli juga – Nõmmeveski, Joaveski, Vasaristi ja Turjekelder. Esimest kolme neist tuleks kaardilt otsida Valgejõe–Loksa maantee keskosa kandist.
Nõmmeveski
Kõige tuntum Lahemaa juga on Nõmmeveski, mis asub Valgejõel. Mis siis, et ta on ainult veidi üle meetri kõrge, aga selle korvab veerohkus.
Nõmmeveskil on palju vaadata. Esmalt ürgorg, kus vahune ja valge kiirevooluline jõgi oma käänakuid teeb. Joa lähedal oli ka elektrit tootnud jõujaam, mis veidi rohkem kui 40 aastat tagasi kahjutules hävis. Jõujaama pani tööle ülespaisutatud jõevesi, mis veel praegugi veerohkematel aegadel otsib betoonkanalis teed.
Kel on tahtmist ja huvi jõge kallast mööda saata, sellele avaneb Nõmmeveskil veel üks üllatus – paljand, kus ladestunud maapõue kihid ja kivimid on hästi uuritavad. Kanjon hoiab vee kukkumisest tekkivat niiskust – jõe lõhn on hästi tunda.
Niiskus, laialeheliste puude vari ja paene aluspind annavad eluvõimaluse kaitsealusele mets-kuukressile. Tema aiavormi teatakse dollarilillena. Kellel veab ja ta satub kanjonisse kuukressi õitsemise ajal, sel on võimalus saada veel üks eriline kingitus. Omapärane ja magus lõhn on segunenud jõevee uduauruga. See on Nõmmeveskile ainuomane.
Joaveski
Nõmmeveskilt paar kilomeetrit põhja poole jääb Joaveski joastik samanimelise küla keskel. Loobu jõgi on ses kohas 20–30 meetri laiune. Umbes 160 meetri ulatuses on siin kuus kuni meetrikõrgust ja veel mitu väiksemat astangut. Endisaegne neljameetrine veekukkumine on inimeste tahtel muutunud joastikuks, sest jõe põhjast murti ehituste tarbeks paasi. Küla servale jääb endine papivabrik, mille tarvis jõest vett ja võimu ammutati. Esimesed andmed joastiku kohal olnud ja Palmse mõisale kuulunud vesiveskist pärinevad juba 1510. aastast.
Vasaristi
Kolmas samas piirkonnas on Vasaristi juga samanimelisel ojal, millele osutav teeviit on Valgejõe–Loksa maantee kuuendal kilomeetril hästi märgatav. Ka see veelangus on pigem joastik kui juga. Joastikuni jõudmiseks tuleb maanteelt minna oja pidi paarsada meetrit paremale, Valgejõe oru suunas.
Joastiku moodustavad kolm üksteisele järgnevat poole, pooleteise ja 1,6 meetri kõrgust astangut. Nende astangutega langeb vesi kümne meetriga umbes neli meetrit.
Vasaristi erilisus avaldub veevaestel aegadel, sest kesksuvel joa treppidel kasvavatelt samblamütsidelt vesi vaevalt tilgub. See on jugadesümfoonia kõige õrnem ja imelisem muusika. Lahemaa legendaarse teejuhi Anne Kurepalu sõnul peavad jaapanlased veevaest Vasaristit kõige jaapanipärasemaks kohaks Eestimaal.
Turjekelder
Kuusalu–Leesi maantee äärse Muuksi küla lähedal on Turjekelder. Tsitre klindisaare paeplatoolt algav Turje oja langeb Turjekeldri joana nelja meetri kõrguselt.
Kuigi veehulgalt Lahemaa neljas, on Turjekeldri juga enamasti veevaene ja tugevat kohinat kuuleb vaid kevadeti.
Joaastangu all on vee ja jää toimel tekkinud ruumikas koobas, millest talvekülmade ajal kujuneb omapärane sammassaal. Turjekelder on nime saanud keldrisarnase koopa ja üleval klindil asuva Turje talu järgi.
Pikakose
Veemängu ja looduse imetleja võiks Lahemaal otsida üles ka Pikakose, mis jääb Nõmmeveski kanti.
Pikakose on teistmoodi koht, kuigi vetemängu ja kosekohinat on sealgi. Sundjate pere, kes teist ja kolmandat põlve seal elab, on enamasti nõus näitama maja eelmise perenaise Laine Sundja kasetohust unikaalseid maale. Tegelikult muidugi pilte, mis maalidena mõjuvad. Suurepärase inimese, luuletaja ja kunstniku tööd on haruldased terves maailmaski.