Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2469427t1h7965.jpg)
Otepäält Restu poole sõites on tee kiirakääraline nagu siin kandis ikka ja sobib ideaalselt ralli korraldamiseks. Tulijat tervitavad lisaks õue vastu tulevale pereisa Arvo Raudsepale (47) suur ja väike koer.
Suve algusest Põõna talu põllurallil osalejate hulk küündib juba 50 ligi. Kolme talu maadel asuv rada valmis möödunud aastal, kuid aktiivset tegevust alustati alles nüüd, rada on kavas veelgi suurendada. «Noortel on vähemalt huvitav,» arvab pereisa. Põlluralli on kogu pere ühisprojekt. Näiteks Moonika (14) ülesandeks on printeri abil diplomite valmistamine.
Kuidas pere jõuab veel neljakümnepealise piimakarja kõrvalt võistlusi korraldada? «Kahe vanema poisi – Tartu kutsehariduskeskuses lukksepaks õppiva Gerri (19) ja Arturi (16) – aeg kulubki võistluste korraldamise ja auto putitamise peale, aga ega rinnalaps Armingi (1 a 8 k) saa maha jääda. Temagi on juba krossirajal rooli võimu tunnetanud,» tunnistab Arvo Raudsepp.
«See oli täielikult poiste idee ja on meilegi vaheldus, sest ega kuhugi eriti minna saa,» võtab jutujärje üle pereema Merje Raudsepp (41). Pole esiteks nii suurt autotki, kuhu seitse last – vanem tütar Mae (18) on Merje juba vanaemakski teinud ja elab perega Puka vallas – peale mahutada ja loomade pärast peab keegi ikka kodus olema. Siiski, suure pere kokkutulekutel on pereema lastega kahel korral käia saanud.
Mure, et suure maapere lapsed kuskil käia ei saa, on Merje sõnul asjatu. Moonika, Maili (12) ja Maimu (10) on ema sõnul usinad üritustel käijad. Ainsana lastest Otepää gümnaasiumis õppiv Maili jõuab vahvate ettevõtmiste tõttu tihtipeale koju alles õhtul pimedas, mis paneb ema muretsema, kas lapsel ikka helkur on.
Tüdrukud on tantsupisikuga nakatunud
Õnneks on kooliskäivad lapsed ise aktiivsed ja ühestki tegevusest naljalt eemale ei jää. Moonika on agar raadiokuulaja ja nii mitmelgi korral Lustikummuti mängudes pileteid võitnud.
Maimu esines sel aastal tantsijana Tallinnas koolinoorte laulu- ja tantsupeol. Niisamuti on usin õpilane Maili, kes ema sõnul on nii mõnigi kord tantsimisega Valgamaalase fotosilma ette jäänud. Jalakeerutamise pisik on kõigil peretütardel sees – Moonika on tutvust teinud line-tantsuga.
Väiksemad lapsed, Armin ja Marit (3) peavad leppima koos ema-isaga poes käimisega.
Suure pere lastel pole töö tegemisest pääsu, ütlevad Arvo ja Merje ning kiidavad vanemaid poisse ja Moonikat, kes täiskasvanute kõrval on pere kõige vapramad töömesilased. Ebameeldivad toimetused, nii nagu igas teiseski peres, on ka siin olemas, näiteks nõude pesemine. Õnneks teeb seda tööd enamjaolt masin. Vaid siis, kui perenaine pole kaua aega linna saanud ja maapoes masina jaoks tabletid otsas, tuleb tüdrukutel töö üle võtta.
Pere tööpäev lõpeb äripäeviti kella 23 ajal ja algab hommikul kuue paiku. «Raske on, aga peab jõudma,» vastab Merje küsimusele, kuidas ta kõigega nii ajaliselt kui rahaliselt toime tuleb. Palju asju tellib pereema Merje kataloogidest. Nii on lastele muretsetud uued magamisasemed ja ka mobiiltelefonid on enamikul pereliikmetel olemas.
Kui perel oleks vaba paarkümmend tuhat krooni, ostaksid nad endale olmeasju – mööblit ja kodumasinaid. Ennast hellitab pereema vahel uute riietega.
Hulgakesi on lihtsam
Kaheksa lapse ema kinnitab, et kahe viimase mudilasega on vaat et kõige raskemgi, sest suuremad sündisid riburada ja tegid kõike koos, kasvades justkui muuseas, kuid kahel nooremal – tütrel ja pojal tuleb peaasjalikult vaid kahekesi kasvada.
9-liikmeline noorpere elab pereisa Arvo lapsepõlvekodu kolmes toas. Neljas kambrike on valmimisjärgus. Viiendas toas elavad Arvo vanemad Juta (75) ja Karl (74). Telereid on peres kolm. Ka internetiühendusega arvuti on olemas. Probleemi, kes mida telerist vaatab või millal keegi arvutit kasutab, pole siiani tekkinud.
«Mida rohkem põngerjaid, seda kergem kasvatada,» on vanemad ühel nõul. Nende sõnul on üksiklaps tihti liialt ära poputatud ning sageli olla neil raskusi teistega suhtlemisel.
Lasteaias pole peale Arturi keegi käinud, kuid Merjel on soov Armin ja Marit siiski lasteaeda viia. Et saaks ise natuke rohkem kodus toimetada, nagu ta ütleb. Unistus on, et saaks maja väljast kapitaalselt ära remontida.
Talupidamise paberimajandus neelab küllalt palju aega – nädalas päev läheb julgelt, lisaks veel suhtlemine ametnikega. Arvo kasutuses on 97 hektarit maad, mis hõlmab nii karjamaad kui metsa. Lisaks loomapidamisele kasvatatakse kartulit ja teravilja. Viimast mitte enam müügiks, vaid loomade tarbeks. Pereisa sõnul saab sellest tööst söönuks, aga talu arendamiseks tuleb sammud ikka panka seada.
Küsimusele, kuidas ema-isa jaksavad oma järglaste koolitükid üle vaadata, vastas Merje, et kui vanemad lapsed väiksed olid, aitasid vanavanemad neil õppida. Praeguseks on lapsed juba sedavõrd iseseisvad, et koolitöödes enam abi ei vaja, vaid vene keeles olla kõigil raskused. Selle õpetamine on isa Arvo pärusmaa, kes kolmeaastase mereväes olekuga keele suhu sai.
Pere ei anu endale toetusi, vaid püüab ise oma jõududega läbi ajada. Samuti on paradoksaalne, et seal, kus niigi palju suid, jätkub teistelegi jagamiseks. Nii koka kui loomakasvatuse paberitega pereema on tubli küpsetaja.
---------------------------------------------
Arvamus
Maire Roio
Keeni põhikooli õpetaja,
Moonika klassijuhataja ja Arturi eesti keele õpetaja
«Artur, Maimu ja Moonika on väga sõbralikud, viisakad ja seltsivad õpilased. Nad on ka väga aktiivsed ja õpivad püüdlikult. Artur läheneb paljudele õppeteemadele talle omase huumoriga ja tal on väga vahvad fantaasiaküllased kirjandid. Noormees tunneb suurt huvi tehnika vastu, millest kirjutab ja räägib õhinaga. Maaelusse suhtub täie tõsidusega, ta teab, et ka rasked tööd tuleb lihtsalt ära teha, isegi kui see ei meeldi.
Maimu tantsib rahvatantsurühmas ja võttis suvel osa koolinoorte tantsupeost Tallinnas. Moonikal on klassikaaslaste hulgas palju häid sõpru, ta on lõbus ja hakkaja. Igas asjas on märgata kodu toetust. Pere on alati võimaldanud lastel osa võtta kõikidest reisidest ja ekskursioonidest. Lapsed on abivalmid ja tublid.»
Kommentaar
Merle Tombak
Sangaste valla kultuurispetsialist
«Esmakordselt kohtusin Arvo Raudsepaga aasta alguses, kui ta rääkis, et neil on oma maa peale tehtud 600meetrine rallirada, kuid ta tahaks seda pikendada ja ka võistlusi korraldama hakata.
Arvo on ralliasjas olnud väga järjekindel. Tänu sellele tegingi Hansapanka «Tähed särama» projektikonkursile taotluse. Kui teada sain, et üle 200 projekti seast valiti välja ka «Põõna talu põlluralli», oli rõõm suur. Just teadmise üle, et perele saab kuidagi kompenseerida nende isikliku töö ja vaeva.
Kui isa Arvole on jäänud rohkem asjaajaja pool, siis ralliraja ja võistluse ettevalmistamine on kogu pere ühine asi. Pojad hooldavad rada, naispere hooleks on võistlustel pakutav söögi- ja joogipoolise müük. Vanemad pojad on head rallisõitjad, kes on pea igalt võistluselt võiduga koju tulnud.
Kultuurkapitali Valgamaa ekspertgrupp toetas kolmandas voorus ralli korraldamist ja Sangaste vallavolikogu on samuti nende ettevõtmist toetanud.
Mina hindan väga, et inimesed on ise aktiivsed, hakkamist ja tahtmist täis.
Perekond Raudsepp võib küll endale öelda: «Ise tehtud, hästi tehtud».»