/nginx/o/2013/10/04/2469867t1h7b00.jpg)
Olgugi et noorte õigusrikkumised jõuavad aina enam meediasse, on politsei endiselt nähtav olnud ja usinalt preventiivse tööga tegelenud. Kas teismelised on hakanud tõepoolest rohkem seadust rikkuma või on siin taga aktiivsemad politseireidid? Puka valla juhtivkonstaabel Kunnar Vahi jagab pigem viimast seisukohta.
Vahi oli sel sügisel Otepää ja Puka valla noortele läbi viidud liikluslaagri «Rooli võim» üks eestvedajaid. Projekti eesmärk oli aidata seadusega pahuksisse sattunud alaealisi. 2006. a statistika järgi oli Valgamaal kõige rohkem õigusrikkumistega vahele jäänud teismelisi Puka ja Otepää vallas.
Noori tuli kümmekond, loodetust vähem, vaatamata asjaolule, et luba projektis kaasa lüüa oli kõigil, ükskõik mis õigusrikkumisega vahele jäänud alaealisel. Politseinik arvab, et noorukitele oleks tulnud rohkem selgitustööd teha, andmaks mõista, et eesmärk ei ole neid karistada, vaid hoopis toetada ja kogemuste läbi õpetada veast aru saama.
Alaealiste teadmised seadustest on üsnagi vildakad, et mitte öelda halenaljakad. «Kui ma neile koolis räägin, siis saavad aru küll, et seal territooriumil või ka mujal suitsetada ei tohi, aga küsivad ikka, kas kodus vanema(te)ga võib?»
Politsei on aastaid lastele põnevaid projekte teinud, näiteks korraldanud mitmeid suusavõistluseid. Kevadel lisanduvad jooksu- ja suvel rattaüritused, tutvustab ka ise silmapaistvate sportlike tulemuste poolest silma paistnud juhtivkonstaabel. Alles sel kevadel võitis ta Austraalias politsei ja tuletõrje maailmamängudel sega-sõudeergomeetril pronksmedali, laskejooksus tuli aga nii individuaalselt kui ka meeskondlikult viies koht.
Korrakaitsja arvab, et lapsel peab olema mõõdukas koormus – aeg sisustatud meeldiva tegevusega. Lisaks vanemate abi ja toetus, räägib eelkooliealiste poegade isa.
Trahvidega hirmutamise asemel on staažika politseiniku sõnul kindlasti mõjusam näidata õppefilme ja tutvuda näidismaterjaliga, näiteks suitsetaja kopsuga või inimesega, kelle tervis ja välimus on meelemürke pruukides tublisti kannatada saanud.
Kui politsei nuhtleb rooli istunud alkoholijoobes juhti, siis eesmärk ei ole ainult karistamine, vaid pigem abistamine. «Vahelejääjale piirdub see tõesti rahatrahvi, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega, aga aitame inimesi, et meil kõigil oleks turvaline punktist A punkti B liikuda,» selgitab juhtivkonstaabel Vahi.
Turvavöö tagaistmel kinni
Kindlasti ei mõista ta juhtimisõiguseta isikute roolikeeramist, samamoodi satuvad ta hukkamõistva pilgu alla joobes juhid ja turvavarustuse eirajad. «Paljud noored ei teagi, et tagaistmel olles peab turvavöö kinni olema,» imestab politseinik nende nõrkade teadmiste üle.
Korrakaitsja sõnul veedavad nad viimasel ajal päris palju tunde liikluses ja võib öelda, et üha enam inimesi saab oma eksimusest aru. Lõviosa protokolli saanutest väljub autost rõõmsal ilmel ja ütleb veel aitähki.
Kunnar Vahi sõnul ollakse palju kinni stereotüüpides.
Ja toob näiteks stopp-märgi Puka raudteejaama ülesõidukohas, mis on sealse kandi üks suurimaid ohuallikaid. Noored, kellest võiks arvata, et rikuvad eeskirju, käituvad nii korralikult. Samas keegi vanem härrasmees sõidab täishooga üle, vaevumata peatuda ja ringi vaadata.
«Inimene, kes ka politseiauto ees sõites rikub liikluseeskirju, on teinekord veel suurem ohuallikas, kui kogemusteta nooruk. Viidatakse küll noortele, aga nende seas on ju ka igasuguseid. Teinekord teevad nad tõesti riukalikke tegusid, aga mitte alati ei ole nemad selles süüdi,» püüab korrakaitsja levinud stereotüüpe lõhkuda.
Politseile kurdetakse, et ise saadakse liiga palju trahvi, aga kui naabrit sama asja eest karistada, tundub, et teise teosse suhtuti kergekäeliselt. Juhtivkonstaabel Vahi rõhutab, et karistuse määramisel peavad nad arvestama paljude asjaoludega, sealhulgas inimese hingeeluga. «Võib ju olla, et inimene on terve aasta eeskujulik liikleja olnud ja siis mingi negatiivse sündmuse tagajärjel on endast väljas ja kaotab liikluses kontrolli,» hindab ta olukorda tavainimese vaatevinklist.
Mõistmine ennekõike
Praegu on pime aeg, kogenud autojuhid teavad, et sel ajal lähevad masinal tihti pirnid läbi. Juht ei pruugi seda tähelegi panna. «See on inimlik ja sellele tuleb tähelepanu pöörata, aitan kas või ise pirni ära vahetada ja ei karista.»
Muidugi tuleb arvesse ka inimese varasem käitumine: kas ta on juhiloata sõitnud, kiirust ületanud, purjus peaga sõitnud, eelnevaid karistusi vaidlustanud jne. On autojuhte, kellelt Kunnar Vahi kuuleb pidevalt, kuidas kohe-kohe sõidetakse rehvivahetusse, remonditöökotta või ülevaatusele vms. Siiski kohtab järjest enam kaaskodanikke, kes politseid rikkumistest informeerib. Ja mitte ainult seetõttu, et naabrimehele n-ö käkki keerata, vaid just kõigi turvalisuse huvides.
Ka kurjategijat tuleb võtta kui inimest. «Kui oled talle midagi lubanud, tuleb oma sõna pidada. Ja kui ei saa lubadust täita, tuleb sellest teada anda ja selgitada, miks seda teha ei saa,» selgitab korrakaitsja inimliku käitumise tagamaid. «Inimesele tuleb alati anda võimalus paranemiseks,» räägib rohkem kui kümmekond aastat tagasi vendade Voitkade kaheraudse kärbikpüssi ees seisnud Kunnar Vahi.
Kas tublil politseinikul pole kunagi tekkinud tunnet, et võitleb tuuleveskitega ja paneks hoopis ameti maha? «Vastupidi, ebakorrapärane töö karastab. Arvan, et olen saanud anda oma suure panuse piirkonna turvalisemaks muutmise osas,» möönab ta. Aga ühes on ta kindel. «Et siin ametis vastu pidada, on tarvis füüsise ja vaimu tasakaalu,» räägib ka Erna retkel edukalt osalenud korrakaitsja.
Iga tööd peaks vaatama värvilises valguses. Ka politseitööd. «Kui politsei tuleb ja juhib tähelepanu või isegi karistab mind näiteks selle eest, et mul on turvavöö lahti, siis võiks suhtuda sellesse positiivselt, et ta hoidis ära halvima, mis minuga oleks võinud juhtuda. Tänu sellele jäin ma ellu,» ütleb Kunnar Vahi lõpetuseks.
-----------------------------------------
Arvamus
Silja Suija, sportlane ja ettevõtja
«Kunnar Vahi on meie kolmeliikmelise seiklusspordi segavõistkonna Silja Sport tiimi liige. Ta on jutukas ja entusiastlik. Kunnariga võib minna luurele, ta ei hakka virisema ja oskab ka halvas olukorras midagi head näha. Sellised politseinikud, kes spordiga nii aktiivselt seotud on, võiksid teistele musternäidiseks olla.»