Loodusfotograaf Arne Ader ütleb naljatlemisi, et tema selleaastased suuremad tööd on olnud välitööd. Ent 2007. aastal peaks kokku ilmuma kolm raamatut, kus Aderi nimi kaanel. Tõsiseim neist oli kevadel ilmunud 295-leheküljeline Eesti kaitsealade album. Jõulupühade aegu jõuab lettidele loodusemehe raamat tema kodukohast Otepääst.
Jätame hetkel välitööd veidi kõrvale ja kõneleme tubasematest asjadest, raamatutest näiteks.
«See aasta on minu jaoks raamatute aasta – olen olnud seotud mitmete ilusate raamatute väljatulekuga. Aastad on tegelikult erinevad – kord on rohkem lühivorme ja kalendreid, teinekord on postkaardiaasta.
Talvel ilmus artiklite kogumik «Vooremaa», kuhu ma pildistasin. Kevadel sai keskkonnaministeeriumi tellimusel valmis suur album «Eesti kaitsealad», kuhu pildistasime koos Tiit Leitoga. See oli väga meeldiv töö. Mul õnnestus Eestimaad vaadata teatud nurga alt, mida ma varem süstemaatiliselt polnud teinud.
Kuna see on väga ulatuslik raamat ja kajastab kogu Eestit, siis jaotasime Tiiduga töö kaheks. Mulle jäi natuke parem osa – sisemaa. Tunnistan, et eks kipun randa, aga nüüd oli mul lõpuks võimalik käia läbi kõik need kohad, mis päris mere äärde ei jää.»
Kevadisel kaitsealade raamatu esitlusel rääkisite meie maastikele iseloomulikest sookaasikutest, mida tuleb kilomeetreid käia, enne kui teise otsa jõuad.
«Need ilusad albumid ja raamatud, mida võime raamatupoodides sirvida ja mis kannavad pealkirja «Eestimaa», on iga fotograafi mõttes siiski rohkem alapealkirjaga «Minu Eestimaa».
Kui Tiit Leito ja Kai Kimmeliga Eesti kaitsealade raamatut tegime, siis püüdsime avada Eestimaad selliselt, nagu ta on. Üritasime käsitleda kogu Eesti loodusmaastike mitmekesisust.
Sookaasikute mõte on pigem küsimus, kas Eestimaa hakkab peale Tallinna tänavatest või hoopis meie sookaasikutest, mis on niivõrd ulatuslikud, et sinna võib kergesti ära eksida. Seal võib lonkida lausa tundide kaupa, enne kui kuhugi välja jõuad – kogu aeg on ümber vaid kased ja õõtsuv pinnas. Kevadel ja sügisel võib seal ka väga märg olla.
Olen saanud lennukilt neid alasid pildistada. Ka see on üpris imeline ja ootamatu pilt – kollased kaselehed ja puude alt paistab vesi. Lendki kestab nende kaasikute kohal enne kaua, kuni maastik muutub. Sookaasikud on Eestile tüüpilised alad, aga on väga palju inimesi, kes pole sinna kunagi jõudnud.»
Olete koos Aili Pajuga aastaid kokku seadnud väga populaarset tervisekalendrit.
«Olen väga rõõmus selle üle, et pärast pikka koostööd Ailiga saime sel aastal valmis ka raamatu «Seda kuuske peab kuulma». Ka piltidele on palju ruumi antud, nad räägivad seal omaette lugu. Ja nii ongi see raamat poodides müügil kohati juturaamatute ja kohati pildialbumite letis.
Aga tervisekalendreid teeme Ailiga ikka edasi.»
Kas mõni raamat on veel ilmumas?
«Üks raamat on kohe-kohe ilmumas. Loodan, et jõulude paiku saab valmis, pealkiri on «Otepää».»
Miks sai teist loodusfotograaf, aga mitte näiteks lendur?
«Lapsepõlves meeldis mulle väga ka lenduri elukutse. Poisikesena mängisin peamiselt lennukitega, autod minu arsenalis peaaegu puudusid. Nüüd olen saanud päris kõvasti lennata. Ikka pildistamise pärast.»
Kust siiski tuli loodusehuvi?
«Kui sa sünnid loodusesse ja elad looduse keskel lapsepõlvest saati, siis teisiti ette ei kujutagi. Minule on see hästi tuttav ja kodune keskkond. Olen pärit Otepää kõrgustikult ja üles kasvanud Valgjärve kandis. Aiaste küla oli vahva koht – mõnus küla maalilise kuppelmaastikuga.
Loodusfotograafia on ainult üks viis oma loodusevaimustust jagada. Sellele eelneb ikka väärtustamine. Tean fotograafe, kes mingil eluetapil on hakanud hoopis loodusest kirjutama. Ja nad teevad või on teinud seda väga hästi.»
Kõigist teie küla poistest ju ei saanud ometi loodusemehed või –fotograafid?
«Meid oli seal kokku kolm naabripoissi – Einar Tammur, Urmas Sellis ja mina. Einarist ja Urmasest mõlemast said hiljem kotkamehed. Einar juhtis ka Alam-Pedja looduskaitseala.
Eks me lapsena üksteist ikka sudisime takka – hakkasime koos metsas käima ja linde uurima. Ju oli koht hea ja põhjust ka.»
Teie sõber, looduse- ja kotkamees Einar Tammur on nüüdseks meie hulgast lahkunud. Olite ise see, kes Einari tuha lennukist Alam-Pedja loodukaitsealale puistas. Kuhu panete talle jõulude ajal küünla, kui kõik inimesed oma lähedasi mälestavad?
«Einari tuhk jooksis läbi minu sõrmede … See on omaette tunne, kui lähedane sõber lahkub nii … Sellest päevast on mõned pildid, mõned valgused neist aladest, kus liiguvad hundid. Einar nende huntide suur sõber ja kaitsja oli …
Olen suur küünlapõletaja. Põletan neid praktiliselt iga päev. Suvel on valgust rohkem, siis pole tarvidust. Saan aru, et traditsioonid peavad olema, aga … Arvan, et ma ei vaja selleks jõule. Inimesed ei peaks selleks jõuludes kinni olema. Mõni lõke kuskil ja mõni mõtisklus või mõni käik Alam-Pedjale võib olla minu jaoks isegi parem ja tähtsam.»
Loodusfotograafia kohta kasutatakse mõistet «vereta jaht». Kas see on alati nii?
«Ideaalne loodusfoto peaks olema tehtud nii, et sellega looduses kellegi elurütmi sassi ei aeta. Tihtilugu on piltidel näha hirmunud loomi, kes on väga häiritud ja elevil, kui neid segatakse. Paraku saavad ka fotovõistlustel sellised tööd paremaid kohti. Kui kohtunikud võtaksid aluseks teised kriteeriumid, siis võib olla pildistataks loomi teisiti ja neid häiritaks vähem.»
Millal hakkasite pildistama?
«Meie naabrimees Aare oli harrastusfotograaf, kes tegi väga häid pilte. Aga temalt ma neid fotoasju ei uurinud. Ennem hakkasin lindude vastu huvi tundma – nende käitumine ja kombed paelusid enam.
Fotoaparaadi muretsesin umbes viiendas klassis. Otsustasin ühel hetkel, et nii on vaja. Kogusin selleks vist isegi enne veidike pudeleid – taara oli siis väärtuslik. Smena 8Miga tulid esimesed pildid väga hästi välja. (Naerab) Järgmine kaamera oli Zenit E, millega pildistasin kaua.»
Millal tuleb lapsele kaamera pihku panna?
«Kaamera tuleb pihku panna siis, kui lapsel on huvi. Enne ei olegi suurt mõtet. See õhin on ju näha. Olen oma lapsi püüdnud materiaalsete vahenditega aidata siis, kui näen, et neil on suur huvi. Mõnel juhul töötavad ka vägisi muusikakooli panekud – saad trombooni selgeks ning tore on pidulikul päeval seda mängida.
Aga mind ei ole elus keegi niiviisi sundinud – olen kasvanud vabas õhkkonnas ja seepärast ei suuda ma ka teisi millekski sundida.»
Millised olid teie esimesed trükis ilmunud pildid?
«Esimesed pildid on ikka olulised. Ma ei mäleta, mis need täpselt olid, aga need ilmusid Valgamaa tollases ajalehes Kommunist. Mind innustas ja ärgitas ajakirjanik Aili Miks. Kirjutasin natuke piltide juurde. Sama tunne on siiamaani, kui trükist midagi ilmub, millega väga rahule jään.»
Teie fotod on kõigile vaadata internetis Loodusemehe pildipangas (aadressil: www.loodusemees.ee). Sinna lisandub igal nädalal uusi pilte. Kui teil tuleks Eesti riigi juubeliaasta puhuks valida üks pilt, siis mis sel pildid on?
«Arvan, et sellel pildil võiks olla maastik koos inimesega. Näiteks 600aastane Tamme-Lauri tamm ja kuueaastane tütarlaps, päikesekuldne võilillepärg peas, lilleaasal seismas.»
-----------------------------------------------------
Arne Ader
* Arne Ader on sündinud Tartus ja elab Otepääl.
* Ta õppis Vastse-Otepää algkoolis ja Otepää keskkoolis. Lõpetas Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna zooloogi-ökoloogina.
* Töötas õpetajana Jõgeval ning tegi teadustööd TÜ zooloogia ja botaanika instituudis.
* Ta on paljude raamatute, artiklite, brošüüride ja postkaartide autor või kaasautor.
Arvamus
Loodusfotograaf Tiit Leito sõbrast Arne Aderist:
«Arnega on väga hea koos töötada – meie vahel töö laabub. Ta on ääretult positiivne inimene ja mõnusa huumoriga. Arne on hea loodusetundja ja väga hea pildistaja. Eriti maastike pildistaja, mis on loodusfotograafias kõige raskem.»
Arne Ader sõbrast ja kolleegist Tiit Leitost:
«Teatud inimestega on mingi klapp. Selle tunned kohe ära. Meil on Tiiduga väga hea klapp. Temaga on alati mõnus kohtuda. Me ei ole päris ühtemoodi mehed, aga suudame paremini toimida koos kui kumbki eraldi. Meid siduv ühisosa on suur.»