/nginx/o/2017/05/02/6617013t1hc595.jpg)
Valgas on toimumas ajaloolised sündmused. Eesti ja Läti ühinemine Schengeni lepinguga näikse muutvat kohalikku elu väga palju. Kuidas täpsemalt, saame teada kunagi hiljem. Seniks on aga põhjust vaadata tagasi ajalukku, et mõista, kui põhjalikult muutis siinset elukorraldust kunagine ootamatu piirilinnaks saamine.
Mõisted «Eesti» ja «Läti» olid tsaariaja lõpus käibel rahvaste asuala mõttes, kuid polnud täpselt selge, kus üks algab ja teine lõpeb. Valga linngi asus segaasustusega piirkonnas, kusjuures eestlased saavutasid ülekaalu alles 20. sajandi esimesel kümnendil.
Kui Eesti ja Läti vahel hakati piiri tõmbama, selgus, et linna elanikest umbes pooled olid eestlased, kuid lätlasigi oli ligi 40 protsenti. Seetõttu otsustas piirijoone kindlaksmääranud Briti vahekohtunik kolonel Tallents juulis 1920 linna poolitada, kusjuures Eestile jäi kogu kesklinn ning Läti pidi leppima ainult kahe eeslinnaga, mis ametlikult linna administratiivpiiresse veel ei kuulunudki (praegune Valka ehk Läti-Valga).
Piirilinnaks saamine tõi Valgale mitmeid negatiivseid tagajärgi. Enne oli Valga elanike arv isegi Viljandi omast suurem, Rakverest või Võrust rääkimata. Kui selgus, et linn jääb Eestile, lahkus Eesti-Valgast aga umbes 2/3 siinsetest lätlastest.
Hiljem elanike arvu aeglane vähenemine jätkus, see oli arvatavasti seotud piiritõmbamisest tingitud majanduselu allakäiguga. 1930. aastatel elas Valgas umbes 10 000 inimest ehk kolmandiku võrra vähem kui enne piiritõmbamist.
Kuid piiri rajamine lõi sassi ka linlaste senise elukorralduse: teisele poole jäid sugulased, lähedaste hauad, kinnisvara ning 1920. aastal näiteks ka oma aiamaale kevadel pahaaimamatult maha pandud kartulid.
Lätisse sai hõlpsalt
Tol ajal oli Valga linnas ainult üks piiriületuspunkt – Sepa tänaval. 1930. aastate algul käis siit päevas läbi üle tuhande inimese – seda oli rohkem kui kõikides teistes Eesti piiripunktides kokku. Piiriületus oli suhteliselt lihtne. Kohalikele elanikele jagati selleks tähtajalisi erilubasid – legitimatsioonipileteid. Alates 1925. aastast piisas aga kõigil Eesti kodanikel Lätisse pääsemiseks fotoga isikutunnistuse esitamisest.
Loata üle piiri käijaid tabati aastas keskmiselt saja ringis. Loomulikult oli nende seas salakaubavedajaid ja kurjategijaid, kuid enamasti olevat olnud tegemist kohalikega, kes ei viitsinud piiripunkti kaudu ringi minna. 1923. aastal eemaldati piirilt traattõkked, misjärel sagenesid ka kogemata välismaale sattumise juhtumid.
Piiriületus oli paljudele osa igapäevaelust
Erinevalt tänapäevast oli Valgal ja Valkal esialgu raske omaette hakkama saada. Valka näiteks koosnes alguses peamiselt elumajadest, peaaegu kõik ühiskondlikud hooned ja suurem osa poodidest jäid Eesti poolele. Tõsi, tänu elavale ehitustegevusele paranes olukord kiiresti.
Eesti poolel jälle ei jätkunud kalmistukohti, mistõttu jätkati matmist Luke (Lugaži) surnuaiale Valkas. Just see ajendas muide rajama praeguseid Tartu maantee ja Toogipalu kalmistuid.
Ehk on mõnelegi üllatav teada saada, et tollal elas ka Eesti-Valgas umbes tuhat lätlast, mis oli tervelt veerand kaksiklinna lätlaste üldarvust. Ilmselt oli paljudel neist asja üle piiri lähedasi külastama.
Mõlemal poolel tegutsesid läti kogudused, koolid ja seltsid, meie linnas näiteks Valga Seltskondlik Ühing. Seltside üritustest ja ka koolipidudest võtsid osa lätlased nii Valgast kui Valkast, kusjuures reeglina oli kokkuleppel ametnikega piiripunkt öösel paar tundi avatud, et rahvas saaks peo lõppedes koju minna.
Palju käidi omal ajal üle piiri koolis. Nimelt olid kõik Valka koolid lätikeelsed, mistõttu sealsed eestlased, juudid, sakslased ja venelased käisid üle piiri Valgas emakeelsetes koolides. Hoolimata lätikeelsete koolide olemasolust Valgas õppisid ka paljud siinsed läti lapsed Valka koolides, peapõhjuseks ilmselt vanemate kavatsus siduda nende elu tulevikus Lätiga.
Tänapäevasest rohkem käis eestlasi Lätis tööl. 1930. aastate teisel poolel Eestis valitseva tööjõupuuduse tõttu anti koguni korraldus mitte lubada üle piiri neid, kes tahtsid minna Lätisse põllutööliseks.
Piiriületusel olid sageli ka meelelahutuslikud põhjused. Valgast pärinev kirjanik Valve Saretok on oma mälestustes värvikalt kirjutanud oma suplemas käimisest Valkas ning kurameerimisest läti poistega. Omaaegsetest lehtedest jääb aga mulje, et lätlased armastasid Valgas pummeldamas käia; Valka kõrtsid kippunud kuivale jääma ja sealsed kõrtsmikud nõudnud, et üle piiri joomas käimise vastu tuleks midagi ette võtta.
Ostureisidest ja salakaubaveost
Paistab, et küllalt sagedased olid ostureisid. Omal ajal valitses aga range tollipoliitika; peaaegu kõige ostetu eest, mida taheti üle piiri tuua, tuli maksta. Asjaolu, et Lätis müüdav riidekaup oli Eesti omast mõnikord märksa odavam ja ka parem, ahvatles paljusid valgalasi aga seadustest kõrvale hiilima.
Väga levinud on lood, kuidas Lätis ostetud riided kohe selga pandi, et piiril tollita üle saada. Näiteks Läti-Valgas müüdud kummimantlid osutusid nii populaarseteks, et nende järel käidud koguni Tartust ja Petserist.
Osa sääraseid «salakaubavedajaid» olevat piiril siiski paljastatud, kusjuures tänu sellelegi, et ametnikud teinud pisteliselt salamärkmeid piiri ületavate isikute riietuse kohta ja pärast jälginud, kas neil ka tulles samad riided seljas on. Üldiselt tundub siiski, et Lätis ostureisidel käimine oli nii levinud, et piirivalve oli sunnitud sellele suuresti läbi sõrmede vaatama.
Peale nende, kes oma tarbeks Lätis sisseostusid sooritasid, leidus ka elukutselisi salakaubavedajaid, kelle eesmärgiks oli kaup Eestis kasuga maha müüa. Nemad tõid üle piiri riidekauba kõrval muu hulgas ka jalgrattaid ja eetrit.
Salakaubanduse ulatus ja ka kaubaliigid muutusid üsna palju, sõltudes majandusoludest ja ühe või teise poole majanduspoliitilistest otsustest. Näiteks elavnes salakaubandus märgatavalt lati kursi langedes.
Tollipoliitika muutumine viis aga näiteks selleni, et kui enne sahkerdati troopilisi puuvilju Lätist Eestisse, siis hiljem hoopis teises suunas. Eesti ja Läti hinnavahede vähenedes paistab salakaubandus 1930. aastate teisel poolel tasapisi vaibuvat.
Tagantjärgi võime öelda, et aastatel 1920–1930 oli Valga ajaloos murranguline aeg. Piiriga kunstlikult poolitatud linnast hakkas tasapisi kujunema kaks eraldi linna, mis alles ajapikku harjusid iseseisvalt hakkama saama.
Piiri kindlaksmääramise tõttu hakkas kaduma ka siinse piirkonna segaasustuslik iseloom. Nii eestlased kui ka lätlased hakkasid vähehaaval kolima «omale poolele», paigalejäänute järgmised põlvkonnad aga ümberrahvastuma.
Samuti suurenes distants eestlaste ja lätlaste vahel. Tõsi, toimus ühiseid laulupäevi, isamaalisi üritusi, spordivõistlusi, mõlemas linnas tegutsesid Eesti-Läti sõprusühingute osakonnad jne. Kuid vähenes inimestevaheline suhtlemine ning huvi ja võimalused teineteise keele ja kultuuri põhjalikumaks tundmaõppimiseks. Nii on see paraku jäänud tänaseni.
Lõpetuseks palve Valga lugejaile, kes oma kodulinna armastavad ning ei alahinda ajaloo talletamise olulisust. Pange kirja oma lood üle piiri käimisest ja suhtlemisest lätlastega ning läkitage need Valga muuseumi. Eriti oodatud on mälestused 1920.–30. aastatest, kuid väärtuslikud on ka juhtumised nõukogude või uuest Eesti ajast.