Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2470203t1h6773.jpg)
Perekonnaseadus puudutab meid kõiki. Seetõttu on igati hinnatav seoses uue eelnõuga tekkinud aktiivne arutelu ühiskonnas. Riigikogu õiguskomisjoni liikmena ja komisjonipoolse ettekandjana toon järgnevalt ka välja mõned rõhuasetused.
Eelmise valitsuskoalitsiooni ajal jäi perekonnaseaduse eelnõu Riigikogule esitamata, kuna keskerakondlasest sotsiaalminister Aab võttis enne eelnõu valitsuse istungile jõudmist oma kooskõlastuse tagasi. Ilmselt peituvad tema tollastes argumentides Keskerakonna vastuseisu põhjused ka praegu Riigikogus olevale eelnõule.
Minister pidas «hädavajalikuks eeskätt vabaabieluga, aga ka samasooliste registreeritud kooseluga kaasnevate õiguste seadustamise teemadel ühiskonnas alanud avaliku diskussiooni jätkumist ning selle tulemuste arvestamist eelnõus».
Justiitsministeerium ei saanud nõustuda, et perekonnaseaduse eelnõusse kirjutatakse sisse samasooliste kooselu ja vabaabielu. Praeguste koalitsioonierakondade väärtushinnangud tuginevad samadele põhimõtetele ja eelnõus lähtutakse selgelt traditsioonilisest peremudelist.
Samasooliste kooselu puhul ei ole mingil juhul tegemist perekonnaga, vabaabielu reguleerimine seaduses oleks aga mõttetu tungimine inimeste eraellu, kes just nimelt ei ole soovinud oma suhetes lähtuda riigi kehtestatud abielureeglitest.
Kehtiva seaduse järgi on abikaasa lahusvaraks tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara, kogu muu vara on aga ühisvara. Kehtiv regulatsioon on kahepalgeline – on tarvis küll teise abikaasa nõusolekut väheolulisegi vallasasja võõrandamiseks, samas saab aga abikaasa ilma kaasa nõusolekuta kas või õnnemängus maha mängida pere kasutuses oleva eluaseme, kui see oli tal enne abielu olemas ja jäi abielludes lahusvaraks.
Eelnõu kohaselt valdab, kasutab ja käsutab abikaasa talle kuuluvat vara iseseisvalt, kuid perekonna kasutuses oleva eluruumi või mootorsõiduki võõrandamiseks või kasutamiskorra muutmiseks on tarvis teise abikaasa nõusolekut.
Abieluvaraõiguses tehtavate muudatuste eesmärgiks on, et mõlemad abikaasad peavad võrdselt osa saama abielu kestel omandatust. Seda ka abielulahutuse puhul, sealhulgas juhtudel, kus naine on olnud aastaid rahalist tulu saamata lastega kodus, mees on samal ajal töötanud ja suurendanud oma isiklikku vara.
On väidetud, et uus seadus hävitab abieluromantika ja et uue seaduse tulemusena väheneb iive. Sellised arvamused on põhjendamatud. Euroopas tuntakse niisugust varasüsteemi, mis on kehtivas seaduses, kui ka sellist, mis sisaldub eelnõus.
Lahusvarasüsteemiga Iirimaal oleme saanud rääkida positiivsest iibest ja kindlasti ei ole romantika kadunud üheski riigis, kus Eestis kavandatavaga analoogilist süsteemi kasutatakse.
Uus seadus lähtub praeguses majanduslikus arengufaasis väljakujunenud varasuhetest. Perekondade vara on oluliselt suurenenud ning kehtivad regulatsioonid ei ole piisavad, et õiglaselt ja tänapäevaselt korraldada abieluga seonduvaid varalisi küsimusi.
On väär arvata, et uue seaduse põhimõte, mille kohaselt kumbki pool teeb oma varaga iseseisvalt tehinguid, murendab abikaasade vastastikust usaldust ja ühist otsustamist. Abikaasa, kes soovib säilitada tugevat perekonda, lihtsalt ei tee kaasalt küsimata pere heaolu puudutavaid tehinguid, isegi kui tal oleks see õiguslikult võimalik.
Praeguseid abielupaare uuele varasüsteemile üle minema ei sunnita. Riigikogus kavandatud eelnõu muudatuste kohaselt peavad abikaasad, kes soovivad uuele varasüsteemile üle minna, esitama kahe aasta jooksul alates seaduse jõustumisest abieluvararegistrile notariaalselt tõestatud või digitaalselt allkirjastatud teate. Abielupaarid, kes teadet ei esita, saavad jätkata senise n-ö ühisvarasüsteemiga.