Persoon: Helen Novikov on olümpiakogemusega kelgutaja, kes projekteerib maju

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Igapäevaselt tegeleb Helen Novikov AS Ritsus palkmajade projekteerimisega. Selle, kas ta tulevikus ka endale sellise maja joonised teeb, jätab ta esialgu lahtiseks.

FOTO: Heino Käos

Tõrvalanna Helen Novikov töötab Helme vallas ASis Ritsu palkmajade projekteerija-arhitektina. Kes asjaoludega kursis pole, võib üllatuda, saades teada, et noorel naisel on seljataga kelgusportlase karjäär, mis viinud teda maailma kelguradadele ala tippudega jõudu katsuma. Krooniks võistlusteele oli osalemine kahtedel olümpiamängudel.

Kelgusportlasena kihutas Helen Novikov kiirusega rohkem kui sada kilomeetrit tunnis mööda jäist renni. Täna paneb ta majajooniste näol paberile inimeste mõtteid.

«See on piisavalt loov töö, sest kõik majad on eritellimused,» väitis Novikov. «Ühtegi sellist ei ole, mis täpselt eelmist kordaks.»

Oma tööga on naine rahul ja ütleb, et ikka veel on, mida õppida. «Olen päris pikka aega – kaheksa aastat – samas kohas töötanud.» Seltskond on tema hinnangul Ritsus väga hea, koostöö klapib hästi ja tegemist on ka piisavalt. «Saab välismaaga suhelda, inglise keel ei lähe meelest ära ja töö on huvitav,» loetles tõrvalanna oma ameti positiivseid külgi.

Disaineri asemel arhitektiks

Arhitektiks sai Novikov küllaltki juhuslikult. «Tahtsin minna kunstiülikooli disaini õppima,» rääkis ta kõne all olnud valikutest. «Kunstipoolega olin juba koolis ka kokku puutunud. Käisin kunstiringis ja joonistamine väga meeldis. Vahepeal tahtsin saada automehaanikuks või juuksuriks, aga need soovid läksid keskkooli lõpuks muidugi üle.»

Disainierialale aga tulevane arhitekt ei pääsenud. «Siis võtsin ettevalmistavaid kursusi, harjutasin joonistamist ja tegin katseid kunstiülikooli arhitektuuri erialale, aga jäin napilt joone alla. Samal ajal tegin katsed Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi ja sain sinna sisse. Tundub, et sai õige valik tehtud.»

Disaineriks mittesaanu tunnistas, et nüüd pakubki talle kunstivallas eelkõige huvi arhitektuur, pisiasjad jäävad pigem taustaks.

Praegu Helen Novikov joonistamisega eriti palju ei tegele. «Suvel vahel maal tuleb selline tuhin peale, et võtan ploki välja ja joonistan midagi või siis kritseldan niisama midagi paberi nurkadele. Aga sellist suurt maalimist ma küll enam ei tee.»

Naine selgitas, et arhitektid tänapäeval väga palju pliiatsi ja paberiga tööd ei teegi. Eskiise ja lihtsamaid asju teeb ta aeg-ajalt siiski ka arvutita.

Kodulinna patrioot

Pärast Tallinnas veedetud kooliaastaid tuli Novikov Tõrva tagasi. «Ma juba teisel kursusel mõtlesin, et saaks sealt ära, mulle see tempo ja kiirus ei sobinud,» põhjendas ta oma otsust. «Ma olen eluaeg Tõrvas elanud ja siin on hea vaikne. Kolmandal kursusel tuli firma juht mind siia tööle kauplema ja see tegi otsustamise väga lihtsaks.»

Tudeng hakkaski Ritsule töid tegema, diplomitöö tegemise ajal oli aga juba firma palgal. Nüüdseks üsna kogenud projekteerija arvab, et koolis õpitu on nii või naa praktikast natuke erinev.

«Koolis õpetatakse asju ühtemoodi, siis tuled nii-öelda pärisellu ja vaatad, et asjad on natuke teistmoodi,» tunnistas ta. «Samas – eks pead ikka hakkama inimese soovidest peale ja tekitama seda keskkonda, kuhu inimene sisse sobiks.»

Helen Novikovi jooniste järgi ehitatavates majades on jooni nii ajaloolistest palkmajadest kui nüüdisaegsest arhitektuurist.

«Kuna meil on masinfreesitud palgid, kõik selline sile ja klants, siis on tegemist pigem moodsate palkmajadega. Aga muidugi on ka selliseid kliente, kes tahavadki just sellist traditsioonilist vana palkmaja – nelja toaga, keskel ahi ja soemüürid. Ta ei pruugi päris selline arhailine ja vana palkmaja välja tulla, aga siis tulebki võimaluste piires sobitada,» kirjeldas naine oma tööprotsessi.

Iseendale Helen Novikov veel maja jooniseid teinud ei ole. Praegu elab ta korteris. «Eks aeg-ajalt ikka tuleb see tuhin peale ja mõtled, milline võiks olla enda maja,» rääkis ta.

Seni on aga projekteerija-arhitekt pidanud endale tunnistama, et maja tahab liiga palju saada seda aega, mida temal praegu kõige muu jaoks vaja on. «Võib-olla teatud tingimustel oleks mugavam ka majas elada,» tõdes ta siiski. Selle, kas enda elamu peaks olema palk- või kivimaja, jätab Novikov esialgu lahtiseks.

Tõrvast kelgutajana olümpiale

Eesti avalikkusele sai Helen Novikov tuntuks kelgutajana. Käesoleval olümpia-aastal tasub meenutada, et tal on kogemustepagas kahtedelt olümpiamängudelt – Lillehammerist ja Naganost. Viimasest möödub tänavu kümme aastat.

Olümpiamängudelt tõi ta koju üheksateistkümnenda ja kahekümnenda koha.

Enda sõnul mõtleb ta aeg-ajalt siiani kelgutamisele, kuid edetabeleid tähepanelikult ei jälgi. «Tavaliselt hooaja alguses vaatan ära, millal toimub Sigulda etapp, et kui sobib minu plaanidega, siis saaksin seal ära käia, aga palju rohkem alale tähelepanu ei pööra.»

Endine tippkelgutaja tunnistas, et paar korda talve jooksul ta siiski vaatab, kas on võistlustel mõni tuttav nägu alles. Meeste poole peal on tal tuttavaid rohkem, naiste osas on aga toimunud võrdlemisi suured muutused. «Saksa tippnaised on enamasti kõik olemas, aga üldiselt on kaader vahetunud ja võistlevad uued näod.»

«Nendega, kes minu ajal võistlesid, puutusime omavahel päris palju kokku. Osaga võistlejatest elasime ka samades hotellides ja käisime õhtuti koos väljas,» meenutas Novikov oma sportlaselu. «Meie treeningrühm oli ju ka väga rahvusvaheline: Neitsisaartelt, Indiast, Bermudast, Kreekast, Uus-Meremaalt, Taiwanist, Koreast.» Neid maid võib tema väitel ette lugeda veelgi.

Kuuldes Tõrva kelgukoolkonnast, kerkib paljudel mõtteisse küsimus, mis sundis inimesi tegelema sellises paigas sellise alaga. Novikov täpset vastust öelda ei oska. «Mina tean niipalju, et minu treenerite sõbrad-tuttavad Lätis tegid kelgutamist. Kuna hakkas huvi pakkuma ja elati Tõrvas, siis otsustati siia teha oma treeningrühm.»

Põhiliselt treenisid pühendunumad Tõrva kelguhuvilised Siguldas. Tõrvas tehti üldfüüsilist treeningut, joosti, ujuti, harjutati kiirendust ja sõideti rattaga. «Isegi omad estakaadid olid, millel saime rullkelkude starti harjutada. Kiirendust ja hoiakut sai siin treenida, aga päris sõidutunnet mitte,» rääkis Novikov. «Kaela ja kõhtu pidi treenima, et kõik paigas oleks ja suudaks ennast kelgul hoida.»

Hea kelgutaja peab kunagise tipptegija väitel olema üldfüüsiliselt tugev, tal peab kiirust olema ja psühholoogiline tugevuski on väga vajalik. «Suurem osa kukkumisi ja äpardusi tulebki sellest, et hakkad närveerima ja asi läheb käest ära. 80 protsenti on peas kinni. Õnneks mul mingeid suuri kukkumisi ei olnud, aga üksikuid sinikaid ikka sain.»

Tippsport nõudis kõvasti tööd ja erinevates riikides viibimist. Enne olümpiat tehti kolme-nelja aasta vältel ikka kõik MK-etapid kaasa. Elurütm oli selline, et nädal aega oli trenn ja nädala lõpus võistlus. Järgmisel nädalal algas kõik jälle otsast peale. Hooaeg algas oktoobris treeninglaagritega. Suvel tehti mõned korrad päevas üldfüüsilist ettevalmistust.

Polnud hingelt tippsportlane

Vastuseks küsimusele, miks ta kelgutamise lõpetas, arvas Helen Novikov, et ju hakkas tahtmine pärast 11aastast alaga tegelemist otsa saama. «Ma oleksin pidanud võib-olla rohkem hakkama vaeva nägema,» tunnistas ta.

«Tegelikult ma juba Lillehammerist tulles mõtlesin, et sporti on juba küll tehtud, peaks hakkama muudele asjadele keskenduma. Aga siis ikka kutsuti tagasi – võtsin ikka veel võistlustest osa ja jäin nii-öelda ratta peale. Aga lapse sünd oli piisav põhjus, et niimoodi ringisõitmine lõpetada,» selgitas tõrvalanna.

«Võib ka öelda, et lihtsalt väsisin ära sellest kohvrielust. Muidu olid kaks asja kogu aeg korraga: kool ja sport. Viimased kaks aastat olin juba kõrgkoolis, aga sain õnneks hakkama.»

Novikov arvas, et paar kohta oleks võinud võistlustel veel ka ettepoole tõusta. «Seal tekkisid sellised grupid – esimesed kuus-seitse olid võrdsete kohtade peal. Oli selline õnneasi, murdosa sekundist, kes parim oli. Siis oli vahegrupp ja siis meie – umbes kuueteistkümnendast kohast. Koht grupis olenes sellest, kes just parasjagu psühholoogiliselt tugevam ja paremini ette valmistatud oli.»

Selleks, et tõusta esimeste sekka, oleks endisel sportlasel enda arvates rohkem auahnust vaja läinud. «Mul ei olnud see eesmärk, et pean tingimata võitma. See, mis tippsportlasel on vajalik – ma tahan, ma tahan, ma tahan võita – seda mul ei olnud.» Enda sõnul väärtustas naine pigem kelgutamisest saadavat rõõmu ja sportlaselu kui sellist.

Spordirattasse sattumist Helen Novikov aga siiski ei kahetse. «Kõik läks hästi: palju sai näha, erinevate inimestega suhelda ja reisida. Kokkuvõttes oli see paras elukool. Nüüd oskan asjade peale vaadata hoopis teistmoodi.»

Hakkaja naise sõnul on lihtsalt kelguga mäest alla laskmine ja raja peal sõitmine kaks täiesti erinevat asja. «Ühine on ainult nimetus «kelk» ja see, et sõidad mingi objekti peal kuskilt alla,» räägib ta.

Kelgutamise salanipid

Novikov selgitas ka spordiala salanippe. Eesmärk on valida optimaalne trajektoor. Sõitja peab jälgima, et ta ei laseks kelku liiga kõrgele ega suruks liiga maha. Juhtida saab nii käte, jalgade kui ka õlgadega tasakaalu muutes.

Suur spordifänn, kes spordimaailmas toimuval silma peal hoiaks, Novikov enda sõnul pole. Erinevaid võistlusigi jälgivat ta pigem juhuslikult. See ei tähenda, et tal endal enam spordiga pistmist poleks. Vabal ajal võib teda kohata nii tennist mängimas, rattaga sõitmas, ujumas kui peotantsu keerutamas.

See, et suurel kiirusel kelguga mäest alla sõitja üks talviseid lemmiktegevusi on praegu mäesuusatamine, tundub üsna loomulikuna. See hobi viib ta vähemalt paar korda aastas ka suusareisile Tatra mägedesse või Skandinaaviasse. Kahe ala sarnasustena nimetab ta kiiruseefekti ja hasarti, et kiirus saab veel suuremaks minna ja ta toimuvat sellest hoolimata ilusasti kontrollida võib.

Tõrvalanna sõnul tuleb väikelinnas elamise võtit igaühel ise otsida ja tahtmise korral endale ka muud tegemist organiseerida. Aeg-ajalt otsib ta vaheldust ka mõnest suuremast linnast. Siis meeldib talle seal ringi jalutada, et saada sotti, kuidas inimesed kuskil elavad ja on.

Enda iseloomustamiseks ütleb Helen Novikov, et tal on vähe neid asju, mis oleks lemmikud. «Pigem on sellised asjad, mis meeldivad, aga ainsat lemmikut kui sellist on vähe. Ei ole ühte lemmikkunstnikku ega -muusikastiili. Olen selline kõigesööja.»

Kokkuvõttes tõdes kunagine tippsportlane, praegune majade projekteerija: «Ma ei ole sellise ühe stiili austaja. Vaheldus on hea.»

    Tagasi üles