/nginx/o/2013/10/04/2472493t1hb7b6.jpg)
Eesti suurima toodanguga moosikeetja AS Bacula juhataja ja üks omanikke Vahur Vuks tunnistas, et tegelikult tahtis ta noorena meremeheks saada. Aga juhuse tõttu läks teisiti. Pärast kõrgkooli lõpetamist suunati ta Kilingi-Nõmme leivatööstusesse, kust kodukandi omad ta Rõngu tehasesse kutsusid. Aakres sündinud ja kasvanud mehena juhib Vuks praegu seal ettevõtet, mis tegeleb moosikeetmise ja mahlakontsentraatide valmistamisega.
Vahur Vuks on pärit Aakrest. «Olen siin sündinud ja koolis käinud. Praegu elab Aakres mu ema,» rääkis ta.
Põhikooli lõpetamise järel läks nooruk Tallinna 1. kutsekooli laevaremondilukksepaks õppima. «Tahtsin tegelikult motoristiks õppida, aga kuna olin nii noor, siis mind vanuse pärast praktikale ei võetud. Mõtlesin, et õpin siis laevaremondilukksepaks ja teen kooli lõpus motoristi eksami,» tunnistas ta.
Eksamipäeval oli aga tahtjaid väga palju. Seetõttu ütles kooli direktor Pannal poole eksami peal, et motoristide jagu on selleks aastaks täis. Nii Vahur Vuksil laevaremondilukksepa diplomi kõrvale motoristi oma saada ei õnnestunudki.
Pärast kutsekooli lõppu tuli sõjaväeteenistuse aeg. «Teenisin loomulikult mereväes,» ütles mees ja meenutas mitmeid seiku, mis ajateenija laevaelule vürtsi lisasid. Näiteks seda, kuidas tänu nutikusele ebameeldivat trümmipesu motoristide abistamisega asendada sai.
«Mu tädipoeg sõitis merd ja ütles, et kui kõrgemat merenduslikku haridust tahan, pean kas Leningradi või Kaliningradi õppima minema. Lasksin endale isegi õpikud sõjaväkke saata. Kuid pidin enne lõpetama keskkooli,» rääkis Vuks.
«Kergelt see just ei läinud, sest käisin Elva kaugõppekeskkoolis. Pärast tööd tuli Rõngust bussiga Elvasse sõita. Vahel olin nii väsinud, et jäin tunnis magama. Aga seda juhtus teistega samuti. Tukastasin siis kümme minutit ja jaksasin jälle. Õpetajad sellistest asjadest numbrit ei teinud,» lisas ta.
Mere asemel leivatööstusesse
Mees tunnistab, et pelgas natuke vene keeles õppimist. Seetõttu jäigi Leningradi ja Kaliningradi minemata. «Teadsin, et TPIs saab õppida laeva jõuseadmete inseneriks. Nii läksingi Tallinnasse dokumente viima. Kohapeal selgus, et sellele erialale enam vastu ei võeta ja mul tuli otsustada, mida edasi teha,» meenutas Vuks.
«Mõtlesin siis, et suurtel kala- või baaslaevadel on vaja toiduainete seadmete insenere. Ja küllap ma ikka merele saan. Nii läksingi õppima toiduainetetööstuse seadmete ja aparatuuri mehaanikat,» selgitas ta oma edasist toimimist.
Diplomeeritud mehaanik nentis, et pärast kõrgkooli lõpetamist paraku ühelgi laeval tema erialal vaba kohta ei olnud ja nii valis ta töökohaks Kilingi-Nõmme leivatööstuse, sest seal pakuti neljatoalist korterit.
«Kui suunamisaeg läbi sai, kutsuti mind Rõngu tehasesse. Tulin ka. Olin Rõngu tehase mahlatsehhi juhataja,» pajatas ta edasisest.
Rõngu tehases
Rõngu tehase mahlatsehhist meenub Vahur Vuksile esmalt aeg, kui tehas importseadmed sai. «Saksa seadmed olid. Kõik läikis – me polnud sellist asja enne näinudki. Üle Nõukogude Liidu käidi seda vaatamas. Isegi Reklaamiklubi käis saadet tegemas,» sõnas mees muiates.
«Mind huvitas see asi,» tunnistas Vahur Vuks. «Sain omal ajal käia Soomes ja Rootsis vaatamas, kuidas mahlakontsentraate valmistatakse. Ja Bulgaarias ühes ettevõttes, mis oli siis ilmselt omasuguste hulgas Euroopa suurim. Seal töödeldi ühe tunni jooksul 60 tonni marju ja puuvilju. See on üks vagunitäis tunnis!» rääkis ta.
Oma ettevõtte sünd
1989. aastal hakati looma kooperatiive, mis pidid asuma ettevõtete juures. Vahur Vuks, kes töötas siis Rõngu tehase mahlatsehhi juhatajana, mõtles, et mahla tootmisjäägid sobiksid hästi loodulike toiduvärvide tootmiseks. Asja otsustatigi proovida.
«Kõik oli nii nagu Ameerika äriõpikus. Küsisime oma klientidelt raha ette. Siis rentisime tehaselt seadmete kasutamise õigust ja muudkui tegime. Pärast maksime rendi ja kulude eest,» rääkis Vuks.
Nagu kunagine tsehhijuht jutustas, alustati oma ettevõttega neljakesi. Tänaseks on tema väitel jäänud omanikeringi kaks alustanut, sest üks mees kahjuks suri ja teine müüs oma osaluse kaasomanikele.
«Kui ettevõtet moodustasime ja talle nime otsisime, siis saime meile sobivatele õige mitu korda eitava vastuse – ikka oli see nimi, mis meile meeldis, juba kellegi teise kasutuses. Lõpuks sobis Bacula, mis ladina keeles marjakest tähendab,» teadis Vuks.
Toiduvärvidelt moosidele
«Vedela toiduvärvi turg paraku kadus ja tuli midagi uut välja mõelda,» rääkis Vahur Vuks.
Rõngu tehas tegi sel ajal mahlakontsentraate. «Baculas otsustasime proovida moosidega,» ütles ta. See oli aastal 1993. Umbes samal ajal alustas tegutsemist Rõngu Kõvera kõrtsi kondiiter.
«Pakkusime siis talle moosi. Pidime mitu korda proove tegema ja sinna hindamiseks viima, enne kui kondiitritööstuse jaoks õige paksusega moos valmis sai,» meenutas mees.
Alles siis saadi hakata tegema pakkumisi leivatööstustele. Tol ajal asus iga taolise tööstuse juures Vuksi mäletamist mööda ka kondiiter. «Ega see just lihtsalt ei läinud. Käisime mitmes kohas iga paari-kolme kuu tagant oma tooteid uuesti pakkumas. Alles kolmandal või neljandal korral läks kaubaks.»
Mees tõdes, et tihti küsiti, kes nende tooteid ostavad. «Et saime oma kliendiks endise Viru hotelli peakondiitri Kuno Plaani, kes hiljem TOPi hotelli juurde oma kondiitritööstuse tegi, siis niipea kui tema nime ütlesime, võeti meid alati väga kergesti jutule. Öeldi, et kui Plaanile sobib, siis sobib ka meile,» meenutas ta moositootmise algusaegu.
Mitmekesine toodang
Praegu on AS Bacula toodete nimekirjas 60 eri nimetust moose, marmelaadi ja mahlakontsentraate. Toormaterjaliks on kõik Eestis kasvavad puuviljad ja marjad. Peamiselt on ettevõtte partnerid Lõuna-Eesti marja- ja puuviljakasvatajad.
Kui kliendid aga juba mitmendat korda apelsinimarmelaadi küsisid, tuli Vuksi sõnul hakata sedagi tootma. Veel kasutavad nad toorainena näiteks mangot, mis paraku samuti siinmail ei kasva.
«Suuremad aiad, kust marjad ostame, on Rõngu aed, Polli katsebaas, Rõhu katsebaas ja Vasula aed Tartu-Jõgeva vahel,» rääkis ettevõtte juht. «Nendega võrreldes suhteliselt väikeses mahus ostame marju koduaedadest – peamised pakkujad on Valga, Kanepi, Tarvastu ja Elva ümbrusest.»
Kord tulnud Vuksi sõnul ühed noormehed talle Poolast pärit mustsõstraid pakkuma. Lubasid müüa kilohinnaga krooni võrra odavamalt kui turul.
«Ütlesin neile, et kui te pakuksite poole odavamalt, siis hakkaksin võib-olla mõtlema. Aga võib- olla ka mitte,» tunnistas mees.
Tema väärtushinnangutele see lihtsalt ei vastaks. Moositootja põhjendab seda sellega, et Eestis on palju inimesi, kes kasvatavad marju mõttega, et neid AS Baculale müüa, neile jääks aga marjad sellisel juhul vähemalt osaliselt kätte.
Marju ja puuvilju kogutakse sel ajal, kui neid koguda saab – peamiselt suve teisel poolel ja sügisel.
«Tegelikult algab varumine juba kevadel, kui hakkame rabarberit kokku ostma,» rääkis Vahur Vuks. «Varutud marjadest valmistame pooltoote või paneme nad sügavkülma. Külmutamise teenust pakutakse nii Tartus kui Põlvas, kus me kokkuostetud marju hoiame,» lisas ta.
Päevatöö kuni 4800 kilo moosi
Vahur Vuksi sõnul on Baculas ametis 15 inimest. Otseselt keetmisega tegeleb neist seitse.
«Päevas tehakse keskmiselt kolm keetu. Üks keet tähendab üle tonni moosi. Saame ka teha neli keetu päevas – siis saavad inimesed küll erinevatel aegadel lõunat pidada, aga masinad on terve päeva töös,» selgitas ettevõtte juht.
Enda sõnul hindab Bacula juht oma meeskonda kõrgelt. «Meil on veel tööl neid inimesi, kellega koos alustasime päris algusest. Üle poole töötajatest on ettevõttes olnud seitse-kaheksa aastat. Päris uusi on vaid paar inimest,» uhkustas mees põhjusega. Eriti kiitis ta alluvate kohusetundlikkust.
Seda, kuidas ettevõtte juht töötajaid motiveerib, Vahur Vuks esimese hooga öelda ei osanudki. «Oleme sünnipäevadel meeles pidanud ja jõulude ning jaanipäeva paiku preemiat maksnud. Mõned väljasõidud oleme vahel teinud,» tunnistas ta.
«Öeldakse, et hea veinimeister on pool veinivabrikust. Kinnitan, et täpselt sama kehtib moosimeistri kohta,» rääkis Vahur Vuks. «Baculal on vedanud. Meie tehnoloog on Ana Vink, kes toodete retseptid välja töötab ja neid arendab. Inimesena on ta väga tagasihoidlik, aga tehnoloogina tõeline meister,» kiitis ettevõtte juhataja.
Kliente jagub
Eesti suurima moositootja toodangut poelettidelt ei leia, sest Bacula kliendid on piima- ja pagaritööstused ning toitlustajad, näiteks haiglad, koolid ja lasteaiad.
«Ostjaid on üle Eesti, Saaremaa ja Hiiumaa kaasa arvatud,» rääkis Vahur Vuks. «Suurim piimatööstus, kes on meie klient, on Tere. Teeme täpselt sellise paksusega tooteid, mida neil vaja on.»
Pagaritööstustest tuntuimad, kes Aakrest vajamineva moosi saavad, on Pagaripoisid ja Fazer Pagarid. Nii kasutab esimene näiteks visnasahvti ehk kirsimoosi kirssidega ja teine pohlamoosi.
«Elleni pagariärile, mis Pärnus asub, teeme marjamoosi erinevatest metsas kasvavatest marjadest,» lisas ettevõtte juht.
Kokku on Vuksi sõnul neil kliente tuhande ringis. Väike osa toodangust läheb ka ekspordiks: Lätti, Leetu ja Soome.
«Nädalas laadime oma kaubaauto neli-viis korda kaubaautod täis,» teadis ta.
Mees tõdes, et tegelikult toodaks nad rohkemgi, kui nõudlus suurem oleks.
Õppereis Gotlandile
Hiljuti käis Vahur Vuks koos teiste Lõuna-Eesti ettevõtjatega õppereisil Rootsis. Külastati Gotlandi saart, kus tutvuti sealsete väiketootjate, põllumeeste ja turismiettevõtjate tegemistega.
Reisi korraldas Võrumaa Talupidajate Liit eesotsas Andres Sootsiga. Vuksi väitel käidi uurimas, kuidas toimib Gotlandil ettevõtjate koostöövõrgustik.
«Meiegi grupis oli inimesi, kes turismitalu peavad, põllumajandussaadusi kasvatavad või väikeettevõtet juhivad. Samuti ametnikke, kes maaelu edenemisele peavad kaasa aitama,» selgitas Vahur Vuks.
«Nägime Gotlandil näiteks seda, et kui üks pere lambaid kasvatab, siis teine, kes turismitalu peab, kasutab naabrimehe lambaliha oma külalistele toidu valmistamiseks. Turistile aga saab ta näidata, kust lambaliha ostis. Ja samas ka müüa lambanahast valmistatud tooteid. Sellist koostöövormi on neil väga palju,» muljetas mees.
«Võrokesed püüavad sama asja ajada. Eks meiegi moose-mahlu kasutavad mitmed siinsed turismitalud ja toitlustajad, kellega on hea klapp kujunenud. Vist seepärast mind reisile kaasa kutsutigi,» arvas Vuks.
Koostööd ei maksa karta
Ühel aastal oli moosi- ja mahlavabrikandil võimalus käia tutvumas Saksamaa väikeettevõtetega. «Nägin seal firmadevahelist koostööd, mis mind päris tõsiselt mõtlema pani: ei kardetud, et ühistest mõtetest ja tegemistest saab teine osapool äkki suuremat kasu,» avaldas nähtu mehele muljet.
Eestis ei ole ta sellist koostööd märganud. «Ikka kardetakse, et äkki saab teine osapool rohkem kasu, kuigi mõistetakse, et koostöö on tegelikult mõlemale partnerile tulutoov,» tõdes pikaaegse kogemusega ettevõtja.
«Meie varakapitalismis on enamasti ka nii, et koostööpartneri jaoks pole aega, konkurentidest rääkimata. Oma pere ja sõpradegi jaoks pole,» oli Vahur Vuks kriitiline.
«Tahaksin rõhutada, et me ei peaks siin Eestimaal koostööd kartma. Las saab teine sellest koostööst rohkem kasu, aga mina saan ju ka. Seda mõtet on väga raske juurutada,» lisas ta.
Harjumus pingutada
Oma lastest rääkides ütles Vahur Vuks, et on püüdnud tütrele ja kahele pojale õpetada mõistmist, kui vajalik on harjumus natukene pingutada.
«Kui sul pole erilisi andeid, siis keskmisest parema taseme jaoks, kust saab edasi minna, tuleb pingutada,» rääkis mees. «Ise käisin põhikoolis, keskkoolis hakkasin õppima ka,» tõi ta näiteks. «Kui ei pea pingutama, siis hiljem ei teki selleks harjumustki.»
-----------------------------------------
Moosi maitse
Aakre moositööstust külastades pakkus ettevõtte juht Vahur Vuks uudistajale maasikasahvti. Sahvt tähendab saksa keeles mahla, kuid Järvamaal on läbi aegade nii öeldud ka moosi kohta.
Ma ei ole suures katlas keedetud poemoosist kunagi lugu pidanud, aga Aakre vabrikust ei saanud küll kuidagi enne ära tulla, kui olin kaks väikest ämbrit moosi ostnud. Kui koju jõudsin, oli mu poeg sellest väga üllatunud. Kuid see üllatus läks üle niipea, kui temagi oli visnasahvti ehk kirsimoosi maitsnud.
Kui Vahur Vuksile mooside suurepärast maitset kiitsin, ütles ta, et moosi sisse tuleb marju panna. Muud suurt saladust ei olevatki.
Heaolutunnet Aakre moosivabriku visnasahvti süües tekitab kahtlemata seegi, et need kirsid, millest moos keedetud, on Eestimaalt pärit. Sellised päikese maitsega.
----------------------------------------
AS Bacula
* Ettevõte alustas tegevust 1989. aastal.
* Alates 2006. aastast asub moositööstus Aakre endises noorkarjalautade kompleksis.
* Praegu on ettevõttes 15 töötajat ja
2 aktsionäri.
* Tehakse kuni 4800 kilo moosi päevas, mis turustatakse 3,5-, 12- ja 200kilostes pakendites.
Üle 60 erineva toote
* küpsetuskindlad moosid, dessertmoosid, marmelaadid, sahvtid
* kontsentreeritud mahlajoogid, kontsentreeritud nektarid
* siirupid
* jogurtilisandid