/nginx/o/2013/10/04/2473139t1h9d0e.jpg)
Valga-Valka Ühissekretariaadi juhatajal Anita Tannenbergil on Läti pass, ent kaks isikukoodi – üks Eesti ja teine Läti oma. Paberite järgi töötab ta Valkas, on sealse linnavalitsuse palgal, faktiliselt asub tema töökabinet aga Valga raekojas. Passis on tema perekonnanimi Tannenberga, sünnitunnistusel Tannenberg.
Anita Tannenberg sündis 1972. aastal Valgas. Tema varajane lapsepõlv kuni kooliminekuni möödus Valga metsamajandis ja Kasekese lasteaias, seejärel kolis pere Valka.
«Olen päritolult läbinisti Valga linna inimene,» väidab ta. «Valgast on pärit ka kõik minu esivanemad. Oleme siin seitsmes põlvkond. Minu isa, kes on eestlane, ja lätlannast ema said siin kokku ja otsustasid abielluda. Minu ema ei ole tegelikult valkalane, ta on siia tulnud Alūksne poolt Liepna mõisast. Valgas elas tema tädi ja ema tuligi tädi juurde, kus tutvus minu isaga.» Anita Tannenberg mõtles selle ülevaate esitamise järel veidi ja arvas seejärel, et kui uurida oma juuri sügavamalt, ollakse päritolult hoopis baltisakslased. «Sellepärast et minu ema esivanemad tulid kusagilt Saksa-Austria piiri pealt siia Lätimaale ja segunesid lätlastega,» rääkis ta.
«Isa esivanemad on samuti sakslased, aga segunesid eestlastega. Nüüdseks on siis üks eestlane ja teine lätlanna. Arvan, et mina olen fifty-fifty nii eestlane kui ka lätlane,» selgitas naine
Kaks kodust keelt
Tannenbergide koduseks keeleks on alati olnud nii eesti kui läti keel. Isaga on tütred rääkinud ainult eesti ja emaga läti keeles, kuigi isa õppis läti keele päris kiiresti ära.
«Õega räägime eesti keeles,» kõneles naine. «Siin piiri peal on kogu aeg elanud minu esivanemad, kes rääkisid nii eesti, läti kui saksa ja vene keeles, töötasid nii Eesti kui Läti poolel. Pedeli kaldal asuval kalmistul puhkavad nad mitmes põlvkonnas.»
Anita Tannenbergi kooliaeg möödus Valkas, pärast seda elas ta taas natuke aega Valgas, siis jälle neli aastat Valkas. Eelmise sajandi viimase kümnendi lõpul vormistasid nad õega elamisload ja tulid repatriantidena Valgasse tagasi. Eesti riik maksis mõlemale neli tuhat krooni toetust.
«Kuna õppisin Läti koolides, valdasin varem läti keelt veidi paremini,» tunnistas Anita Tannenberg. «Nüüd olen juba mitu aastat töötanud Valga poole peal ja hakanud eesti keelt paremini rääkima.»
Naine tõdes, et kui vaadata nüüd, kuidas elus kõik areneb, tuleb möödunu ringiga tagasi.
«Minu suguseltsi kohta käib see täpselt – ema poolt vanaisa on töötanud piiri peal saksa keele tõlkijana. Elukaaslane töötab ka piirivalves ja on Valka rajooni immigratsiooniameti juhataja. Tema on lätlane. Elame praegu sealsamas Pedeli ääres, kus on elanud paljud isapoolsed esivanemad. Minu isa lippas seal lapsena ringi, nagu ka vanaisa.»
Kui kaksiklinnas loodi Läti-Eesti ja Eesti-Läti instituut, lepiti mõlema linna omavalitsuste tasandil kokku, et Läti pool hakkab arendama kõrgharidust, Eesti pool kutseõpet. Nõnda sai Valka endale Läti Ülikooli filiaali, kus Anita Tannenberg pedagoogi eriala omandas.
Diktoritoolilt raekotta
«Esimene töökoht oli Valka televisioonis, kus tegutsesin kaks aastat diktorina,» kõneles naine oma varasemast töökäigust. «Pärast läksin Valka linnavalitsusse, kus töötasin kokku umbes kümme aastat.»
Linnavalitsuses alustas ta perekonnaseisuameti spetsialistina. Kirjutas sünnitunnistusi välja ning registreeris sünde ja surmasid. Sõlmis isegi kaks abielu.
«Siis hakkasin samas tööle lastekaitse ja lasteõigustega tegelevas ametis – eesti keeles sellele instantsile täpset vastet ei ole,» meenutas ta. «Neli aastat olin seotud lastekaitsega. Kodudes ei pidanud käima, aga protokolle pidin kirjutama ning nägema kahetsusega, kuidas mõned vanemad oma laste eest ei hoolitse.»
Siis nägi noor naine kuulutust, et on vaja töötajat loodavasse Valga-Valka ühissekretariaati. Uus töökoht loodi Euroopa Liidu rahastatud projektiga «Valga-Valka 1 linn 2 riiki» seoses.
«Vajati inimest, kes räägiks nii eesti kui läti keelt, tunneks mõlemat linna ja tahaks nende koostöö arendamiseks midagi ära teha,» rääkis Anita Tannenberg. «Kandideerisin sellele kohale ja saingi ühissekretariaadi juhatajaks. See oli 2005. aastal, nüüd läheb juba kolmas aasta. Mulle meeldib see töö väga ja püüan anda endast parima, et koostööd arendada.»
Töö on südameasi
Ühissekretariaadi igapäevane töö on mõlema linnavalitsuse koostöö koordineerimine. Samuti suhtlemine nende koostööpartneritega, nagu Valka rajooninõukogu ja Valga maavalitsus. Tuleb korraldada ka seminare ning muid ühisüritusi.
«Töötame siin koos Liane Rosenblattiga. Sobime ülihästi ja meie elukäikudeski on mõndagi sarnast,» arvas Anita Tannenberg. «Temal on ema eestlane ja isa lätlane. Huvitav, et tema elas oma elu esimesed aastad Valkas Rohelisel tänaval, mina jälle Valgas Rohelisel tänaval. Hiljem selgus, et oleme käinud ka samas lasteaias – Kasekeses. Tema tädi, kes praegugi seal töötab, oli minu kasvataja.»
Tannenberg sõnas naerdes, et tema kabinet on natuke väiksem ja Lianel natuke suurem, nii nagu eluski – Valga on ju suurem kui Valka. Ja ukse lävepakk on vahepeal – nagu sümboolne piir.
Kõige kaalukam üritus, mis ühiselt seni korraldatud, oli Schengeniga liitumise tähistamine Valgas ja Valkas. Oli ühissekretariaadi idee kutsuda kohale ka Eesti ja Läti presidendid, kuid see eeldas hulga suhtlemist ja läbirääkimisi nii kultuuriinimeste, jõustruktuuride kui ka mõlema riigi presidendikantseleidega.
«Üks asi on vastu võtta ühe riigi president, hoopis teine asi aga kahe riigi juhid ,» tunnistas Anita Tannenberg.
Pidulik sündmus leidis aset Valga 2. piiripunkti juures – seal, kus asub Valka kohtumaja. Läti territooriumil ühesõnaga.
«Tuli selgeks teha, kus peab olema Eesti, kus Läti lipp, kas esimesena peab kõlama Eesti või Läti hümn. Tihedas koostöös presidendikantseleide töötajatega läks ettevõtmine korda ja andis meile ühtlasi hea protokollialase koolituse,» meenutas ühissekretariaadi esindaja.
«Mulle meeldis väga Eesti presidendi sissekirjutus meie külalisteraamatus, kus ta väidab, et nüüd, kui piirid kahe riigi ja linna vahel avanenud on, õige koostöö arendamine alles algab,» lisas ta.
Unistab tihedamast läbikäimisest
Tannenberg täheldas, et neil vahepealseil aastail, kui Valgast Valka ja vastupidi võis liikuda ainult läbi piiripunktide, tekkis kaksiklinnade elanikel mõningane võõrdumine üksteisest, linnad tõmbusid kuidagi endasse. Leidus neidki, kes teisele poole enam kordagi ei läinud.
«Linnavalitsused ju käisid kogu aeg läbi, aga tähtis oleks, et ka muud inimesed hakkaksid normaalsel viisil suhtlema,» soovib üks ühissekretariaadi juhte. «Et ei peljataks teise rahva üritusele minna, vaid tuntaks end seal vabalt. Tänavusel piirilaadal kõlas juba rõõmustavalt palju eesti keelt.»
Sekretariaat ei saa muidugi midagi sinna parata, et riikidel on erinevad seadused. Häirivaim on praegu tervishoiuga seonduv. Tannenberg peab kahetsusväärseks olukorda, et Valgas on ilus suur haigla, Valka haiglas on aga mitmed osakonnad suletud ja inimesed sunnitud Valmierasse sõitma.
«Oleme läkitanud kirju nii ministeeriumidesse kui seimi, et meie piirilinnal võiks olla siiski eriline staatus,» kaebas ühissekretariaadi esindaja. «Muidugi on siin ka keeleprobleem nagu barjäär inimeste vahel. Vanemad inimesed kasutavad kolmanda keelena siiani vene keelt, noored aga suhtlevad omavahel juba inglise keeles.»
Ajalugu teeb uperpalle
Anita Tannenberg tõdes, et Valga raekoda, kus ta nüüd istub, oli omal ajal ka koht, kus linna juhtisid eestlased, lätlased ja sakslased.
«Näiteks 1917. aastal valiti ju volikogu esimeheks lätlane perekonnanimega Ozolins – praegune Valka linnapea on aga Unda Ozolina,» rääkis ta õhinal.
«Siis tekkis situatsioon, et volikogus oli lätlasi arvuliselt kõige rohkem. Ning see maja on ka Läti Vabariigi jaoks väga tähtis, sest just siin kuulutati samal 1917. aastal esimest korda välja, et Läti riik peab olema vaba. Valka on just see linn, millest hakkas Läti Vabariigi iseseisvus,» rõhutas end pooleldi lätlannaks pidaja.
Tannenberg meenutas, et 18.–19. sajandil polnud praeguses kaksiklinnas lätlasi ega sakslasi arvuliselt rohkem kui eestlasi. Küll olid linnas läti koolid ja läti selts. Alles pärast 1920. aastat hakkas Valka Läti linnana administratiivselt arenema – sinna rajati kultuurimaja, gümnaasium ja teised linnale olulised rajatised.
«Valgalaste jaoks jälle on tähtis Jānis Cimze roll, kelle juures siis Vidzeme õpetajate seminaris saksa keeles õppisid nii mitmedki Eesti tulevased haritlased, heliloojad ja kultuuritegelased.»
Paljud lätlased arvavad ühissekretariaadi töötaja kinnitusel tänapäevalgi, et Valgas asuvad paljud objektid, nagu näiteks Jaani kirik ja ka raekoda, on nende omad, sest linna jagamisel jäi ajalooline kesklinna osa Valgale.
«Samas eestlased jälle mitte ei soovi neid tõsiasju tunnistada. Ja mina sellistel juhtudel üritan rahustada mõlemat poolt – et see pole ei sinu ega minu, vaid kõik on meie ühine linn ja olgem sõbralikud,» selgitas naine.
Uhke oma päritolu üle
Anita Tannenberg on rõõmus, et hiljaaegu hakkas Riia rong uuesti Valga jaama sõitma. «See on ju normaalne ja loomulik, sest Riia on valgalastele lähem kui Tallinn,» leiab ta. Tal endal on sugulased Alūksnes ja Tallinnas. On Läti pass, kus pole märgitud rahvust.
«Ma võiksin Eesti kodakondsuse ka võtta, aga ei tea, kas ma seda soovin. Pigem tahaksin tunda, et olen poolenisti lätlane ja poolenisti eestlane ja mu süda kuulub mõlemale. Elades Valgas, arvavad paljud, et olen lätlane. Valkas jälle peetakse mind eestlaseks. Minu jaoks on see huvitav – et miks mitte? Olen selle üle uhke.»
Tannenberg on täheldanud siiski erinevusi lätlaste ja eestlaste vahel. Ühed on veidi temperamentsemad, kiirustavamad, teised pikema mõtlemisega, aga stabiilsemad ja põhjalikumad.
«Võib-olla Läti sellepärast ongi natuke Eestist maas,» kahetseb ta. «Tundub, et Eestis ollakse suhtumises lastesse ja pensionäridesse hoolivamad kui Lätis. On palju igasuguseid toetusi, mida Lätis veel pole.»
Kõneleme veidi ka rahvustoitudest. Üht magustoitu on ta armastanud teha ja toonud vahel ka kaasa. See on vahukoor ja pohlamoos ja riivleib kihiti – niisugune tort. Eestlastel ja lätlastel on ju oma ühised toidud, nagu seapraad, hapukapsad ja kartulid, aga huvitaval kombel tuntakse ära, kas toit Läti või Eesti oma.
«Kui oleme korraldanud ühiseid seminare, üritame toetada kohalikke ettevõtteid ja tellinud mõlemalt poolt toitu, aga osalejad on ära tundnud, kumma rahva toit on,» rääkis Tannenberg. «Läti toidud maitsevad väga eestlastele. Kui aga lätlased Eestis on, siis nemad kiidavad samuti. Lätlased võrdlevad end väga eestlastega.»
Samas arvab ta, et väike võistlusmoment mõjub ainult arendavalt. Tahaks lihtsalt, et inimesed mitte ainult sõnades, vaid ka tegelikkuses palju rohkem suhtlema hakkaksid ja üksteise ettevõtmiste vastu huvi tunneksid. Üksteiselt parimad omadused üle võtaksid.
--------------------------------
Anita Tannenberg oma identiteedist: «Uhkusega ütlen, et olen nii eestlane kui lätlane, sest mõlemad rahvad on toredad ja mõlemad maad ilusad. Mõlemad linnad on minu omad ning siin on hea ja huvitav elada!
Nüüd, kui füüsilisi piire enam pole, loodan väga, et aastatega kaovad ka teised suhtlemisbarjäärid, et ka linnad emotsionaalselt taas ühinevad ja täiendavad teineteist ning ka mina isiklikult oma töö kaudu saan kas või natuke seda mõjutada. Olen käinud paljudes riikides, Euroopa aastatega mitu kordagi läbi käidud, aga ikka ja ikka tahan jälle tagasi tulla ja olla ainult siin – oma linnas Valgas-Valkas!»