/nginx/o/2013/10/04/2473501t1hbbbe.jpg)
Tõrva kirik-kammersaali tegevdirektor Ilmar Kõverik kutsus mälestusõhtule kolm kirjanikku – Aino Perviku, Dagmar Normeti ja Arvo Valtoni, et Herta Laipaigaga vääriliselt hüvasti jätta. Mälestusõhtul osalenud tunnetasid Herta kohalolu.
Persoon: Mälestusõhtu «Hüvasti, Herta!» näitas juurte jõudu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kammersaali lava äärele paigutatud valgelt kangasseinalt vaatas kuulajaile vastu naeratav Herta Laipaik, foto ümber lopsakad sirelioksad. Sellesse kompositsiooni kuulus ka nikerdustega valge tool – justkui fotolt allaastujat ootamas. Viimasel Tõrvas-käigul 2006. aastal oli ta sellel istunud, kuid nüüd jäi tool tühjaks. Ainuüksi see lavakujunduslik võte mõjus.
Sealsamas nurgas oli kirjaniku teoste väljapanek ja seinal fotod kohtumistelt.
Muusikaliselt sisustasid õhtu pianist Sirli Pippar ja Tõrva laulustuudio neidudekoori valikkoosseis Maie Kala juhendamisel.
Mälestused, mälestused ...
Mälestusõhtule tahtis tulla ka Stockholmis elav eesti kirjanik Liidia Tuulse, Herta Laipaiga sugulane ja hingesõber. Paraku jäi 96aastasel Tuulsel reis siiski tegemata, ent mõttes oli ta kohal. Tema saadetud kirja ja luuletused luges ette neidudeansambli laulja Kadri Koppel.
Nendes tekstides oli Rootsis elava eestlanna leinameeleolust kantud lahkumiskurbus ja viimase kohtumise ilus mälestus, aga ka tänu toetuse eest oma loomingu avaldamisel.
Aino Pervik meenutas 1956. aasta lõppu või 1957. aasta algust, kui Herta Laipaik tuli Eesti Riiklikku Kirjastusse oma esimese raamatu «Hõbetähega taigas» käsikirjaga.
«Selle avaldamisega tekkis probleeme, sest Herta oli tulnud Siberist ja toimetuses oli paar äärmiselt tugeva ideoloogilise suunitluse ja taustaga toimetajat, toimetuse juhataja kaasa arvatud,» rääkis Pervik.
Ometi oli see käsikiri tema hinnangul väga hea. «Sellel oli veel väga suur voorus – see rääkis oludest Siberis, mida eesti algupärases lastekirjanduses polnud veel keegi puudutanud. Oli ühte- ja teistpidi kaalumist, mille tulemusel raamat ilmus 1958. aastal,» meenutas Pervik teose avaldamislugu.
Kõige rohkem meeldib Pervikule Herta Laipaiga paljudest teostest siiski «Kurjasadu». Tegu on Roiu Minni lugude kogumikuga. «Mis mulle seal eriti meeldib?» küsis Pervik endalt ja vastas: «Herta Laipaiga keelekasutus. Tal on võrratu eesti keel. Rikas. Seal on palju unustatud sõnu, kõnekäände, eestipäraseid ütlemisi.»
«Herta oli emotsionaalne inimene, muretses kangesti Eesti tuleviku pärast. Helistas mulle sageli, et ma seletaksin talle, mis toimub Toompeal või kuskil Venemaal. Vaade tulevikku iseloomustas teda ja tema suurust,» rääkis Arvo Valton.
«Mul on kogu aeg niisugune tunne, et Herta on siin meie seas. See tuleb ka sellest, et see näitus on nii hästi ja südamega korraldatud,» avaldas oma tundeid Dagmar Normet.
«See, et ma täna tohin siin olla, aitab mul väga mitmes osas Hertat sügavamalt mõista, sest ta oli oma mõtete ja südamega ikka siin Hummuli-mail, Tõrvas,» tunnistas kirjanik
«Me helistasime peaaegu iga päev – kas tema mulle või mina talle. Herta oli imeline inimene. Ta elas 87 aastat, aga hingelt oli ikka noor – tal oli kogu aeg huvi kõige vastu, mis maailmas toimub,» lisas ta.
Kuulajad said Normeti vahendusel teada ka Herta Laipaiga võitlusest oma tervisehädadega, tema raudsest tahtejõust ja eluarmastusest.
«Arst käskis tal kõndida. Iga päev käis ta jalgsi kaks trollipeatust edasi-tagasi, tegi ringe ümber oma maja, tegutses oma väikeses koduaias. Kuna ta kehva ajuverevarustuse pärast kummardada ei tohtinud, töötas ta elu lõpul peenarde vahel põlvili. Üksi kasvatas ka oma teismeliseeas tütrepoega, kellega tal polnud sugugi kerge,» meenutas kolleeg Normet.
«Võite olla õnnelikud, et teie hulgast on võrsunud selline kirjanik ja selline helge kuju, nagu oli Herta. Võib-olla ta seal kuskil jälgib praegu meid ka,» ütles ta kohalikele ja heitis pilgu üles.
Tõrva linnapea Agu Kabrits ja Ilmar Kõverik tänasid kohaletulnud kirjanikke. Kõverik kinkis igale külalisele peale lillekimbu foto päikesetõusust oma koduõue all voolaval jõel, kus kunagi sõitis paat, milles oli Herta Laipaik oma abikaasa Nikolai Korneviga.
Kodukoht ja Roiu Minn
Pärast kohtumist kammersaalis sõideti Hummulisse, kus kodu-uurija Ants Kirsipuu suunas kõigi pilgud ühe suure põllu ja metsatuka keskele, kus kunagi oli Herta Laipaiga kodu, millest praegu vaid mõnede hoonete vundamendid alles. Selles keskkonnas tunnetati ammust aega ja elu eriti ehedalt.
Mälestusõhtu lõppes Helme kalmistul vana jutuvestja Roiu Minni (1892–1949) haual. Ilmar Kõverik meenutas aastat 2006, kui nad tõid Herta Laipaiga siia kalmule ja üllatasid teda selle hauakiviga nii, et kirjanik nuttis liigutusest ja ütles, et «see on tema elu viimase 10–15 aasta jooksul kõige rohkem hinge läinud asi».
Laipaiga enda ärasaatmisel Pärnamäe krematooriumis osales ka Helme kihelkonna esindus. Pärjad ja lilled viidi siis Metsakalmistule, kus teda ootas koht kirjanike sektoris. Kodukandirahvas ei jõua sinna just sageli. Neil on aga midagi oma ja sellele lisanduvad nüüd mälestused sellest päevast.
«Nemad olid väga lähedased. Herta haud on kaugel. Meie oleme siin selleks, et mõelda Hertale,» ütles Ilmar Kõverik ning asetas viiulihelide ja laulu saatel Roiu Minni kalmule lilled ja küünla.
Valgamaalt Hummuli vallast pärit kirjanik Herta Laipaik, kodanikunimega Herta Lilia Kornev suri käesoleva aasta 17. jaanuaril paar nädalat enne 87. sünnipäeva.