/nginx/o/2013/10/04/2473903t1h9f7e.jpg)
Pikka aega väldanud põud tegi põllumehed murelikuks. Äsja sadanud vihmal oli seega kulla hind, nagu ütles Helme vallas Linna küla lähistel talu pidav Mihkel Pavelson. Paraku pole põuailm ainus, mis talunikule muret teeb.
Lümatu peremees: hilinenud vihmasagar päästis viljasaagi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lümatu talu peremees Mihkel Pavelson ütles, et kevadkülv läks üldiselt korda. Ilmad olid ilusad ja erilisi takistusi ei olnud. Terad oleks võinud küll varem mulda saada, kuid kuna kõik tööd tuleb ise teha, siis varem lihtsalt ei jõudnud.
«Vili tärkas ilusasti. Pärast külvamist tuli hea hoog vihma ka peale ja põllud hakkasid üsna varsti rohetama,» rääkis Pavelson.
Põud näitas väge
Siis aga tuligi põud, mis maamehed murelikuks tegi. Kannatasid need piirkonnad, kus on liivasemad maad. Lümatu talu viljadele see periood siiski eriti hullusti ei mõjunud.
«Meie maad suutsid niiskust rohkem kinni hoida. Oras on ilus, roheline. Ei paista ühtegi kollaseks tõmbunud lapikest sees olevat,» laskis peremees Mihkel Pavelson pilgul üle oma viljaväljade libiseda.
Sellest hoolimata oli tema sõnul äsja sadanud vihmal lausa kulla hind. See tõi orasele ikkagi hoopis uue hoo ja hingamise. «Eks see vihmasabin muidugi hiljaks jäi. Paar nädalat varem oleks pidanud tulema. Kuid õnn, et ta nüüdki tuli ja põllud ära kastis,» nägi peremees asja positiivses valguses.
Optimistina väitis talupidaja, et kõikide taevaste märkide järgi ei jää need hood viimasteks. See annab lootust, et ka sel aastal annab põld töö eest väärilist tasu.
Raha napib
«Kõike saaks ju ka paremini ja kiiremini teha, kuid selleks on vaja suuri investeeringuid,» arutles Pavelson edasi. «Meil on põhiliselt Vene tehnika. Vana küll, aga kui hästi hooldada ja heaperemehelikult kasutada, peab vastu.»
Uued masinad aga, mis võimaldaksid mitmeid töid kiiremini ja otstarbekamalt teha, on tema väitel väga kallid. «Sellise põllupinna juures, kui meil kasutada on, ei tasu väga suuri kulutusi teha,» on tema arvamus.
Kulutusi tuleb teha sellest olenemata. Kütus, väetised, varuosad – kõik maksavad hingehinda. Ja seda kruvitakse veel juurdegi. Lümatu peremees ennustab, et sellele väiketootjate tühjaks pumpamisele ei suuda paljud talunikud enam kuigi kaua vastu panna.
Praegu on Lümatu talus põhilised tööd küttepuude tegemine ja viljadele leheväetise pritsimine.
«Ostsime ühe teise talunikuga kahe peale ägeda puude tükeldamise masina. Maksis küll üle 80 000 krooni, kuid selle eest teeb palju töid ära. Lõikab, lõhub ja viskab valmis puud traktorikärusse ka. Nii et lausa asendamatu riist majapidamises,» selgitas peremees.
Teavad, mida teevad
Vilja all on talus hetkel 60 hektarit maad. «Sel aastal kasvatame nisu ja otra,» selgitas peremees.
Peale selle on talu maadest umbes kolmkümnele hektarile külvatud ristikut – põhiliselt maa tervendamiseks. Oma talus heina ei vajata, kuid raisku ta ka ei lähe. Vao suurtalu lehmadele kulub väärtuslik ristik ära.
Hingelt maainimesed, tunnevad Mihkel Pavelson ja tema abikaasa Õie põldude hingust ja hinda. Nii on saagidki reeglina head. «Möödunudaastase viljasaagi üle me küll nuriseda ei saa. Üle kolme tonni hektarilt tuli kindlasti ära,» märkis põldur.
Selleaastane viljamüügi leping on Lümatu talul veel sõlmimata. Ühest küljest on see heagi. Eks sügisesed saagid näita, kui palju tonne kokku tuleb ja missugust hinda erinevad kokkuostjad pakuvad.
Lümatu peremees lisas, et viljast lahtisaamisega tänapäeval enam muret ei ole. Ostjaid on palju, tuleb ainult vaadata, missuguseks hinnad kujunevad. «Seemne jätsin ikka alles. Umbes viisteist tonni läks kevadel maha,» selgitas ta.
Mihkel Pavelson jõuab palju. «Ise künnan, ise külvan, väetan ja teen kõike, mida vaja. Kündmise ja väetise panemise juurde ei usalda ma kedagi teist. Üldse ei lase ma oma masinate rooli ühtegi võõrast. Sest kunagi ei või teada, mida nad kokku keeravad.»
Tulevikuplaanid
Põlluvaheteid mööda kõndides ja vesteldes jõudsime värskelt kaevatud tiigi juurde. Selle kaldale kavatseb peremees maahõngulise saunagi ehitada. Et oma kodus, oma põldude keskel veelgi hubasem oleks.
«Siit ei peaks vesi kunagi ära kaduma. Tõin ka karpkalad sisse, et noorperemeestel Revol ja Ovel maal rohkem meelepärast tegevust oleks,» esines Mihkel Pavelson esmapilgul üllatava avaldusega.
Nimelt loodab peremees, et talu jätkab tegevust veel pikalt. Tema oma lapsed läksid linna õppima ja sinna nad jäidki. Nüüd usub mees, et tütrepoegadest Revost ja Ovest saavad talu edasiviijad.
Tegutsemishimulistele lapselastele meeldib endi kinnitusel vanaema ja vanaisa juures väga. «Siin on avarust ja värsket õhku. Ja masinad,» põhjendas kuueaastane Revo.
Vanaisa Mihkel Pavelson lisas täiendavalt, et linnas olles käiakse oma vanematele nii kaua pinda, kui neid ära maale tuuakse. Siin läheb aga tõeliseks maaeluks lahti. Kõike tahetakse teha ja kõik huvitab.
«Sellepärast ma usun ja loodangi, et vähemalt ühest nendest tuleb minu töö jätkaja,» ei varjanud Lümatu talu peremees Mihkel Pavelson oma rahulolu.
Samas väitis vestluskaaslane, et talupidamine on ikka elamise viis. Aga üksinda ei suuda enam temagi tarnijate diktaadile vastu seista. Sellepärast peavad väiksemad tegijad tema hinnangul lähiajal koonduma ühistutesse – koos tegutsedes ja otsustades on ju jõud suurem.