Kuulun nende hulka, kes ei poolda valdade liitmist. Arvan otse vastupidi – lahutada tuleks ka need vallad, mis rahapuudusel või muude meelituste teel ühinema pandi.
Vallad versusmaakond – mida võtta, mida jätta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolkastunud piirkondades ei too valdade liitmine kaasa midagi head. Vallamajaga asundus on ikkagi veel mingi tõmbekeskus, aga kui kaob seegi hoone, hääbub terve asula.
Mainin, et mammutvaldades jalgsi või jalgrattaga, talvel ehk ka Soome kelguga vallamajja asju ajama enam ei pääse – on tarvis toimivat bussiliiklust või autot. Ja suure valla siseteede võrgu loomine või hooldus võib nõuda ka omajagu rohkem vahendeid.
Pealegi on praeguseks esmaklassiliselt välja ehitatud ja korrastatud ühendusteed valla- ja maakonnakeskuste vahel. Pea kõikides vallamajades on tehtud kallis euroremont. Pole tarvis enam täiendavaid kulutusi selles osas.
Pooldan aga tuliselt ametnike arvu tunduvat vähendamist. Ühes keskmises vallas võiks olla ainult vallavanem, sekretär, üks-kaks sotsiaaltöötajat ja konstaabel.
Lõviosa valla funktsioonidest tuleks üle anda maakonnakeskustele. Koolide teeninduspiirkondade määramiselgi ei pea nüüd enam lähtuma valdade piiridest, vaid elanike arvust kohtadel ja koolibusside liikumise ratsionaalsusest. Funktsioonide üleandmisel maakonnakeskusele lahenevad paljud probleemid.
Haldusreform peaks sätestama sellegi, et tulevikus valib rahvas otse vallavanema ja -sekretäri, aga ka maavanema ja teised maakonna poliitilised ametnikud. Siis jääks ära üllatused ja tsirkus, mis nüüd rahva seljataga asjameeste paikapanemisel toimub. Valitul peaks tekkima otsene vastutus rahva, mitte enam «uduse» volikogu ees.
Vallavolikogud peaks kaduma. Neid hakkaks asendama arvuti baasil üles ehitatud ODOM-süsteem (osalusdemokraatial põhinev otsustusmehhanism). Vajamineva arvutitarkvara kingiks valdadele loomulikult riik.
Igal mõne omavalitsuse ette pääsenud tiimil oleks esmane ülesanne – jooksvate ülesannete lahendamise kõrval mõistagi – territooriumi internetiseerimine. Luua tuleks rohkem tasuta internetipunkte ja viia läbi arvutikasutuse algkursused, millel muuseas õpetataks, kuidas kasutada hääletamisel ID-kaarte.
Seniks, kuni eespool mainitud süsteem veel ei toimi, on valla üldkoosolekud või mõni muu infovahetusvorm hädavajalikud. Näiteks saavad valla- ja maakonnakeskusega sotsiaaltöötajate kaudu otseühendust pidada nii mõnedki riskirühmad.
Maakondlikul tasandilgi toimuks muudatus. Kõik erakonnad esitavad maakonna kõikidele poliitilistele kohtadele omad kandidaadid. Kui maavalitsuses on näiteks 4—5 poliitilist kohta, esitab iga erakond 4—5 kandidaati.
Kõige rohkem hääli saanud kandidaadist saab maavanem, järgnenust tema asetäitja, siis pannakse paika finantsjuht ja teised selle tasandi otsustajad. Sel moel on kõik selge ja rahva seljataga ei toimu enam senist suurt sebimist.
Praegusel moel on maavanema kui riigi esindaja institutsioon naeruväärne. Me ei ela ju enam 1920. aastates.
Otse valitud vallavanematest ja maakonna linnade linnapeadest moodustatakse nõukoda. Näiteks 75% häälteenamusega võivad vallavanemad ja linnapead maavanema tagandada. Asju tuleb muidugi veel täpsustada. Tallinnas ja Tartus ning neid ümbritsevates maakondades tuleks süsteem teisiti üles ehitada, kuid põhimõte jääks samaks.
Arvan, et riigis peaks olema haldusminister või mingi selline organ, kes jälgiks ja suunaks üldist arengut regioonides. Kui näiteks maanõukoda sõidab mingite riiklike toetusfondide jagamisel üle vähearenenud piirkonna vallavanema objektiivsetest nõudmistest, astub vahele haldus- ehk regionaalminister. Kuid on ka teisi mooduseid, kuidas halbu olukordi vältida.
Väikevaldades oleks vallamaja sotsiaalses plaanis vähekaitstumate jaoks eeskätt maja, kus saab korda ajada kõik ametiasjad – ka maakonna keskusega seotud.
Veel oleks hoone postkontori, kaupluse, kartseri, hullumaja ja poolnaljaga isegi kiriku eest. Pole siis imestada, kui rahva poolt valitud ja armastatud vallavanem kutsutakse matustele või uue ilmakodaniku ristimisele.
Peensusteni minnes peaks vallamajas olema kindlasti ka võõrastetuba, kus saavad vajadusel ööbida valla külalised, sealhulgas tehniliste ülesannetega valda saabunud maakonnakeskuse ametnikud.
Administratiivsest küljest võiks veel rõhutada, et jättes valdadele vähem funktsioone, vähendame võimalikke korruptsioonijuhte.
Selge on, et ametnike arvu piiramine valdades annab igas mõttes suurema efekti kui valdade liitmine.
Umbes sellisena näeks ma tulevast haldusreformi valdade ja maakonna osas. Mis aga puudutab teemat, kuidas likvideerida kolkastunud piirkonnad, siis see on iseküsimus. Ka selleks on olemas rohi, mis ei ole aga liitmine.