Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen Valgamaalase veergudel mitmeid kordi kirjutanud Lõuna-Eestist pärit nimekast kirjanikust Valev Uibopuust (1913–1997), kuid nüüd oleks taas kord paslik tema elust ja loomingust juttu teha.
Põhjuse selleks andis asjaolu, et lugesin hiljuti kirjandusteadlase ja kriitiku Ülo Tontsi koostatud raamatut «Valev Uibopuu. Elu ja loomingu lugu», mis on ilmunud kirjastuselt Ilmamaa sarjas «Eesti kirjanikke» 2004. aastal.
Sündis Valgamaal
Valev Uibopuu sündis 1913. aastal Karulas ning veetis kogu oma noorpõlve Lõuna-Eestis, välja arvatud lühike ajakirjanikuperiood Tallinnas.
Aastal 1943 viis põgenikepaat mehe Soome ja sealt siirdus ta hiljem Rootsi. Pagulasena oli Uibopuu sunnitud töötama mitmel ametikohal, nii et kirjanikutööks oli tal üsna raske aega leida.
Väliseesti kirjandusega põhjalikult kursis olev Ülo Tonts on raamatu koostamisel kasutanud Valev Uibopuu arhiivi Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus ning olnud kirjavahetuses autori enda ja hiljem tema teise abikaasa Malle Uibopuuga Rootsis.
Raamat annab kirjandusliku loomingu analüüsi kõrval ülevaate mehe tööst ajakirjaniku, kirjastaja ning keeleteadlasena, lisaks on kõne all muud ühiskondlikud tegemised.
«See raamat on küll üsna nimme niiviisi kirjutatud, et inimene loomingu taga ja sees nähtaval oleks,» ütleb autor saatesõnas. Raamat on illustreeritud rohkete fotodega Uibopuust ja tema kaasaegsetest.
Kirjanikutee algus
Aga nüüd lühidalt Valev Uibopuu töödest ja tegemistest Valgas ja sellest, kuidas ta sinna jõudis.
Uibopuu õppis 1929–1930 Otepää gümnaasiumis. 16aastasena vigastas ta liiklusõnnetuses oma põlve ning järgnenud luutuberkuloos sundis gümnaasiumiõpilase pikaks ajaks haiglavoodisse.
Sel ajal kui ta eakaaslased nautisid kevadõhtusi jalutuskäike kauni Pühajärve kaldal, lebas tulevane kirjanik üksinda sünnitalu Timo kambris ja mõtles oma hääbunud noorusest. Ta luges tol perioodil palju raamatuid ja tegeles vilkalt kaastööde saatmisega ajakirjanduspõllule.
Kui ta viimaks voodist tõusis, oli juba hilja istuda tagasi koolipinki ning ta hakkas ajakirjanikuna Valgas ja hiljem Tallinnas leiba teenima. Esiti proovis ta õnne ja pürgis ajakirjanikuks Tallinnas, kuid seal vabu kohti polnud. Vaba Maa kontserni omanik A. Veiler pakkus talle korrespondendi kohta Valgas (palk 25 krooni kuus). Uibopuu võttis pakkumise vastu.
Ta töötas reporterina, olles Vaba Maa teenistuses Valgas 1. märtsist 1936 kuni 15. juunini 1940. Ajakirjanikutöö meeldis talle ja töö laabus algusest peale. Tollal valmis tema sulest inimeste portreid sarjas «Kirjusid külatüüpe».
Valga-aastail kirjutas Uibopuu ka lastejutte. 1936–1940 tegi ta kaastööd lasteväljaannetele Laste Maailm, Laste Rõõm, samuti Taluperenaisele, kus muu hulgas avaldati lugusid lastele. Eri raamatutena ilmusid 1940. aastal jutustus «Hõbedane õng», 1941. aastal pikem jutukogu «Metsamajake».
Tundis end Valgas hästi
Ta kirjutas rohkesti Rahvalehes, Esmaspäevas, Maa Hääles, Valgas ilmunud ajalehes Lõuna-Eesti ja mujal. Valgas kohtus ta ka andeka luuletaja Leo Mõtusega, kes töötas kohaliku lehe toimetuses.
Valga kohta on kirjanik ise öelnud: «Valgas tundsin end nii hästi, nagu hilisemas elus seda kusagil mujal pole üle elanud. Mul oli ajakirjanikuna hea menu ja samuti hakkas seal olles mul kirjanikuna vedama. Varsti oli mulle kogu linn tuttav ja leidus väga suur hulk inimesi, kellega sõbrunesin.»
Ajalehtedes kirjutamise kõrval pani ta paberile tihti ka oma ilukirjanduslikke töid ning kujunes ajakirjas Looming avaldatu kaudu silmapaistvaks novellikirjanikuks.
Valgast sai Uibopuu ka oma romaanile «Keegi ei kuule meid» ainest. Romaani esmatrükk ilmus 1948 Rootsis Vadstenas, teine trükk 1973–1974 Lundis ja kolmas 1992 Tallinnas.
See haarav ja põnev romaan kujutab ühe Eesti väikelinna elu Teise maailmasõja algusest kuni esimese Vene okupatsiooni lõpuni. Romaani lugedes võib kohe ära tunda, et tegemist on Valgaga, ehkki autor sõnagagi ei maini, millise Eesti linnaga konkreetselt tegemist.
1930. aastatel avaldas ta rohkesti lühijutte ajakirjades Looming, Nädal Pildis, Huvitav Žurnaal, Eesti Noorus ja Romaan.
Kogumikus «Viljatu puu» (1940) ja «Igavene küla» (1954) kohtab lugeja Võrumaa maastikke, mis seotud kirjaniku noorpõlvega. Leidub ka viiteid Valgale – «Toselli serenaad» (1982). Ka romaan «Janu» (1967) on seotud kirjaniku mälestustega Lõuna-Eestist, sealgi on juttu jalavigastusest ja luutuberkuloosist.
Jõudis palju
Valev Uibopuu jutte ilmus ajakirjades 1930. aastast alates ja mälestuste kirjapanekuga tegeles ta elu lõpuni. Tal tuli pusida mitme asja kallal korraga: olla ajakirjanik ja kirjastaja, saada keskharidus (1953. aastal lõpetas ta Stockholmi eesti gümnaasiumi), õppida ülikoolis, kaitsta teaduskraade, töötada õppejõuna ülikoolis. Ta oli ametis ka Eesti Kirjanike Kooperatiivis.
1990. aastail valmis Uibopuu memuaarteos «Minu maa ja eluasemed», mis on praegu veel käsikirjas.
Eestis käis kirjanik kahel korral: 1992. aasta suvel ja 1993. aasta septembris.
Valev Uibopuu suri Rootsis Lundis 18. märtsil 1997. aastal 83 aasta vanusena. Tema põrm toodi tema sünnikihelkonna Karula kalmistule Lüllemäel isa põrmu kõrvale. Tema ema on maetud Tartus Pauluse kalmistule – sugulastega koos, aga lastest lahus. Venna haud on Tallinnas, õel Taageperas.