/nginx/o/2013/10/04/2474445t1hfd67.jpg)
Kui mainida Juhan Mannise nime, teab põlisvalgalane, et tegemist on ehitusjuhiga. Teda teatakse ja tuntakse, temast liiguvad anekdoodidki. Oma tuntuse ja kuulsusegi saavutas ta remondi- ja ehitusvalitsuses, mida kolmandiku sajandist juhtis. Teda teatakse aga ka kunagise rajooniarhitekti, tootmisgrupi juhataja ja arhitektina.
Valgamaal ja kaugemalgi ei ole valdkonda, kuhu Mannise juhitud ehitajate käed ei oleks ulatunud. Haridus, tervishoid, kommunaalmajandus, kaubandus, teenindus, kultuuri ja spordi valdkond, side – kõikjal vajati remontijaid ja ehitajaid.
170–180 REVi töömeest olid aastaid valmis tema suunamisel tellimusi täitma. Üksnes Valga linna on remondi- ja ehitusvalitsus püsti pannud üheksa elamut. Kapitaalremont tehti 135 kommunaalelamule ja paljudele asutustele, ehitati koole, haiglaid, renoveeriti isegi mõisahooneid. Uutes elamutes ja remonditud korterites sai kodu üle tuhande inimese.
Ehitus- ja remondivalitsuse tööde plaan oli 1960. aastate keskpaigast alates miljoni rubla ringis, mitmel aastal üle sellegi. See oli nende aegade kohta suur raha.
Ehitusega oli Manninen seotud ka aastail, mil ta töötas rajooniarhitektina. 1970. aastate teisel poolel ja 1980. aastatel ehitati tollases Valga rajoonis igal aastal 10–15 elamut.
Erilised juhiomadused
Aeg-ajalt meenutatakse linna peal siiani Juhan Mannise erilisi juhiomadusi. Kui ettevõttele eraldati uusi kortereid, siis esmajoones said need puusepad, krohvijad, maalrid. Mannise pere elas aga tagasihoidlikult mugavusteta majas. See kuulus tema põhimõtete hulka. Omade ringis kutsuti teda peremeheks selle tiitli parimas tähenduses.
Üks näide tema juhtimisstiilist. Manninen leidis jaama restoranist töömehe, kellel mitmendat päeva «jooksuaeg», andis talle peaparanduseks raha ja ütles: «Homme hommikul oled objektil.» Ja mees oligi! Kõikvõimalike väänikute jaoks olid Mannisel omad nipid. Ta võis olla nende suhtes ka üpris äkiline, temalt võis kõike oodata. Aga enamasti tema nipid ja kavalused töötasid.
Mannise kõva sõna oli tuntud ja kardetud. Valga remondivalitsusse saadeti teiste piirkonna asutustega võrreldes märgatavalt rohkem vanglatest vabanenuid ja kõikvõimalikke luusereid – «ümber kasvama». Osa neist kasvaski. Selleski on Juhan Mannisel oma osa, mida ei ole võimalik mingi mõõdupuuga mõõta.
Sekeldused kodakondsusega
Kummaline, et sel teenekal ehitajal oli sekeldusi Eesti kodakondsuse saamisega. Manninen meenutas: «Abikaasa Noora Manninen ja lapsed said Eesti kodakondsuse, minule öeldi, et saad kodakondsuse kui muulane. Ei aidanud seegi, et võtsin osa Eesti Kodanike Komitee valimistest 1990. aastal.»
Ta läbis kõik vajalikud protseduurid ja septembris 1993 saigi Eesti Vabariigi kodakondsuse. Muidugi oli tal ka võimalus võtta Soome kodakondsus ja asuda sinna elama. Abikaasa Noora ei olnud aga sellega päri. Nii otsustati jääda Eestisse, kus veedetud suurem osa elust.
Mannistel on Soomes suur suguvõsa, Juhan Manninen kuulub selle kaheksandasse põlvkonda. Ta on leidnud üles palju isapoolseid sugulasi. Isa hukati 1. novembril 1938 NKVD käsul. 1991. aasta kevadel käis Juhan tema matmispaigal Levašovol, kuhu nüüd on kasvanud suur mets. Ühe männi alla pani ta oma lilled.
Soomes on ta käinud korduvalt, enamasti koos abikaasa ja lastega. Sugulased Soomest on käinud mitmel korral Eestiski. Suurem Manniste suguvõsa kokkutulek toimus 9. juunil 2002 Mikkeli läänis Hirvensalmi vallas Kirkonkyläs – kohas, kust sugupuu on alguse saanud. Vallas elab üle 2600 elaniku, selle territooriumil paikneb 127 järve 327 saarega. See on kauni Soomemaa üks ilusamaid paikkondi.
Juhan Mannise pikal eluteel on olnud üliinimlikke pingutusi, saavutusi, kaotusi ja ohtude ületamisi, armastust ja rahulolu, rõõme ja muresid.
Kätelnud presidentidega
21. mail 2001 pani president Lennart Meri talle rinda Murtud Rukkilille märgi, president Arnold Rüütel surus tal kätt Valga kultuuri- ja huvialakeskuse avamisel. President Toomas Hendrik Ilves andis talle aga vabariigi 90. aastapäeva puhul üle ühenduse Eesti Elulood korraldatud elulookonkursi ergutusauhinna ja tänukirja.
Juhan Mannise kodus on arvukate medalite kõrval ka sihtasutuse Valgamaa Fond tänukiri kauaaegse ehitusalase töö eest.
Kuuekordse vanaisa ja seitsmekordse vanavanaisa eluteed tähistavad head jäljed, siin on esitatud vaid murdosa neist. Lähemalt saab neist teada Juhan Mannise mälestusteraamatust «Saatuse määratud».
Sulo Jussi, nagu teda Soomemaal lapsepõlves kutsuti, on kasvanud suureks. 19. juulil jõuab Juhan Manninen 86. eluaastasse.
-----------------------------------------------------------------
Katkendeid raamatust «Saatuse määratud»
Üks vanem mees Võrus ütles kord mulle – kui sa tahad tulevikus ülemusega hästi läbi saada, siis kiida teda. Kontrollisin teooriat praktikas.
Aruande lõpul ütlesin: «Kõik see on saavutatud tänu seltsimees Vaarma suurele abile ja isiklikele näpunäidetele.»
Märkasin, kuidas ülemuse nägu lõi särama. Tulemus oli kohe märgatav – oma lõpusõnas kiitis tema juba mind. Sellest päevast oli esimees minu sõber ja enam mind töö juures ei seganud.
* * *
Mul vedas, et sain Võrus alustada lihtsa puusepana, töötada normeerijana ja töödejuhatajana. Omad kaerad sain kätte Tõrva kontorit luues ja seal töötades. Teadsin, et esimene tingimus edukaks tööks on saavutada töötajate usaldus. Seda aga võib saavutada heal läbisaamisel kogu kollektiiviga. Tuleb võrdselt ja ühesuguselt suhelda kõigiga, alates juhtivtöötajast ja lõpetades koristajaga. Võin öelda, et läks mõni aasta, enne kui kujunes ja süvenes vastastikune mõistmine ning usaldus. Meil oli tõeliselt paljurahvuseline ja töökas kollektiiv. Meie töötajate hulgas oli üheksa rahvuse esindajaid.
* * *
Valga miilitsamaja ja kainestusmaja ehitamise au kuulus samuti Valga REVile. Maja käikulaskmisel tehti parasjagu nalja ja nõuti miilitsaülemalt Viktor Kamõninilt, et ta annaks välja veksli REVi juhataja tasuta teenindamiseks. Kamõnin oli huumorisoonega kaval mees ja ütles, et milleks mingi veksli koostamiseks paberit raisata. «Miilitsaülema sõna, et kainestusmaja teenindab Mannineni. Vastavalt vajadusele ...»
* * *
Tagantjärele mõeldes olen väga rahul, et valisin oma elutööks ehitustegevuse. See on ainulaadne eriala, tänu millele saavad areneda kõik teised inimesele vajalikud valdkonnad. Ja selle eriala töövilju saavad maitsta mitu inimpõlve. Olen rahul, et põhilise osa elutööst tegin nimelt Valgamaal. Arvan, et Tallinnas poleks ma sama häid tulemusi saavutanud.