Valga kuju leidis koha Eesti Ajaloomuuseumis

Jakob Palvadre kuju mahatõstmine Eesti Ajaloomuuseumis. Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Eelmisel nädalal viidi Tallinna Eesti Ajaloomuuseumi viis tonni kaaluv Jakob Palvadre kuju. Maarjamäe lossi taha rajatakse nimelt nõukogudeaegsete monumentide park.

«Skulptuuride puhul on tegemist erinevate nõukogude ajal loodud ideoloogiliste monumentidega,» selgitas Eesti Ajaloomuuseumi arendusdirektor Mariann Raisma. «See on põhjus, mispärast kõik monumendid on seotud konkreetsete, nõukogude ajalookäsitluses tähtsate persoonide ja nõukogude ajaloos oluliste sündmustega – näiteks 1924. aasta 1. detsembri ülestõus.»

Arendusdirektor rääkis, et Maarjamäe lossi taha haljasalale on senini kogutud eri tüüpi punamonumente ja tollaseid mälestuskive. Praeguseks on neid kokku juba 15.

Nii ideolooge kui luurajaid

«Nende hulgas on selliseid, mis kujutavad tuntumaid punaideolooge, nagu Lenin, Stalin ja Kingissepp,» kõneles Raisma. «Samuti on kujudena esindatud «luurajad» Jevgeni Nikonov, Fritz Behn ja Leen Kullmann ning sõjaväelist karjääri teinud mehed Lembit Pärn, Johannes Raudmets, Aleksander Kukk, August Kork ja Jakob Palvadre.»

Teadlane ütles, et mitmeid mehi ühendab nende saatus Venemaal – nimelt hukkusid nii Raudsepp, Kork kui Palvadre stalinlike repressioonide käigus.

«Palvadre kuju on ajaloomuuseumis pikali, sest monument on suur ja pinnas ebatasane, mis ei võimalda kolme meetri kõrgust kuju püsti panna,» tutvustas Raisma kunagise Valga monumendi hetkeseisu.

«Palvadre kuju on lähestikku Johannes Raudmetsa ja Fritz Behni mälestuskividega. Tulevikus, kui ala on heakorrastatud, saab Palvadre omale aluse ning sildi – siis tuleb paremini esile ka töö monumentaalsus. Kunstiliseltki on tegemist väga õnnestunud monumendiga,» rääkis ajaloomuuseumi asedirektor Mariann Raisma.

Kes oli Jakob Palvadre?

Jakob Palvadre (1889–1936) oli Sangaste lähedal asuva Korijärve küla Kalomatsi keskmiktalu perepoeg. Kümnest õest-vennast kuus said haritlaseks. Need olid tulevane taluperemees Rein, rahvakooliõpetaja, talunik ja vallavanem Jaan, raudteeametnik Peeter, jurist ja riigitegelane Anton, väejuht ja ajalooprofessor Jakob ning gümnaasiumiõpetaja ja koolidirektor Juhan.

Teoses «Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast», mille on koostanud Sulev Vahtre ja mis ilmus aastal 1997, on teiste kõrval ka Jakob Palvadre põhjalik elulugu.

Palvadre astus aktiivselt revolutsioonilisse liikumisse – nagu vennadki. Kui Saksa okupatsioonivägede eest Tallinnast evakueerunud enamlased ja punakaartlased 1918. aasta märtsi algul Petrogradi jõudsid, alustati seal neist eesti kommunistliku pataljoni formeerimist, kuhu astus ka Jakob Palvadre. Endise rindemehena valiti ta pataljoni komandöriks.

Palvadre juhtimisel kujunes Tallinna kommunistlik pataljon distsiplineeritud väeosaks ja saadeti mitmeid kordi mässu maha suruma. 1928. aastal tõrjuti aga tema toetajad ehk palvadrestid poliitilistelt juhtkohtadelt Eesti organisatsioonides kõrvale. Ette heideti neile lubamatut rahvuslikku hoiakut.

1924. aastal valiti Jakob Palvadre Leningradi Riikliku Ülikooli ajaloodotsendiks ja kolm aastat hiljem professoriks. 1928–30 oli ta ühtlasi ajaloo-keeleteaduskonna dekaan ja 1930–31 ajaloo-filoloogia instituudi juhataja. 1931. aastal määrati ta Kommunistliku Akadeemia Leningradi osakonna ajaloo instituudi asedirektoriks.

1932. aastal sai Valgamaalt pärit mees ajalooprofessoriks ja kateedrijuhatajaks Leningradi nõukoguliku ülesehitustöö instituudis.

Terrori ohver

Ajakirjanik Heiki Suurkask on Eesti Päevalehes kirjutanud, et Eesti kommunistide jaoks algas suure terrori lugu 1919. aastal, mil Eesti Töörahva Kommuun läbi kukkus. Nende seas kujunes seejärel kaks voolu: esimest juhtis eesti revolutsiooni isa Jaan Anvelt, teist 1924. aasta putšikatset kritiseerinud Jakob Palvadre.

«Eesti kütidiviisi kunagine juht Palvadre oli esimene ohver. Leningradi NKVD ülem Leonid Zanovski avastas, et Palvadre vend Anton oli Eesti Vabariigi eksminister. «Spioon» Palvadret süüdistati Anvelti ja Pöögelmanni tapmissoovis, loeti ette Anvelti-meeste kaebekirju, leiutati 114-liikmeline fontannikute-terroristide rühmitus, kes kõik mõisteti surma ja uputati pargasega Neeva jõkke,» kirjutas Suurkask.

1981. aastal, kui Valga linnaparki paigaldati Ernst Kirsi loodud Jakob Palvadre kuju, liikusid valgalaste seas vastakad arvamused. Mõistatati, et mis mees see Palvadre ikkagi oli. Ühelt poolt küll kommunist, väejuht, õpetlane, kuid teisalt hukati ometi süüdistatuna spionaažis Eesti Vabariigi kasuks, mille tõttu represseeriti ka tema pere.

18. septembril 1991 võtsid kaitseliitlased Jakob Palvadre kivikuju Valga linnapargist maha. Taies oli seal seisnud kümme aastat.