/nginx/o/2013/10/04/2475391t1hea60.jpg)
Sugupuu ei ole ainult ühe inimese oma
Eestlased on oma esivanemate jälgede ajamisega tegelenud peamiselt alates 20. sajandist ja nagu ütles Fred Puss Eesti Isikuloo Keskusest, hakkavad üha nooremad inimesed sugupuu koostamise vastu huvi tundma. Tänu internetile on andmeid võimalik hõlpsamalt kätte saada ja ära jääb tundide kaupa arhiivides istumine.
Eesti Genealoogia Selts (EGeS) ühendab suguvõsauurijaid ning sel on mitu osakonda.
«Osakonnad on moodustatud ajaloolise maakondliku ja kihelkondliku jaotuse alusel. Sellepärast hõlmab ka Võrumaa osakond ajaloolise Võrumaa kaheksat kihelkonda: Karula, Kanepi, Urvaste, Põlva, Rõuge, Vastseliina, Hargla ja Räpina.
Praegune Valgamaa on moodustatud mitme ajaloolise maakonna ja kihelkonna osadest. Lisaks Karula kihelkonnale on praeguse Valga- ja Võrumaa vahel jaotatud ka Hargla kihelkond. See aga ei välista omaette Valga(maa) osakonna loomist, kui leidub suguvõsauurijaid, kes seda soovivad,» rääkis EGeSi Tallinna osakonna Võrumaa juurte uurijate tugiisik Eike Riis.
Ta oli suguvõsauurimise käigus leidnud sugulase, Võrumaa osakonda juhtiva Maimu Hinni. «See oli tore kokkusattumus. Meil mõlemal on ühised juured Rõuge kihelkonnas Nursi kandis,» mainis Riis.
Võrumaa osakonna moodustamise algatus tuli kohalikelt uurijatelt, kes olid seni tegutsenud omaalgatuslikult. Tõuke andis Võru muuseumi näitus.
«See oli väga õige mõte, et broneerisime muuseumi kogu näitusesaali pinna. Alguses tundus see küll hirmuäratavana, sest meil polnud õrna aimugi, kui palju töid näitusele tulla võiks. Selle ülespanekul aga selgus, et ruumi oleks võinud rohkemgi olla. Osakondadest olid kohal Tallinn, Tartu, Pärnu- ja Virumaa. Oma uurimistulemusi esitas näitusel 22 seltsi liiget ja umbes samapalju uurijaid Võrumaalt,» rääkis Eike Riis.
Inimesi oli muuseumis lausa tundide kaupa sugupuid ja perekonnakroonikaid uurimas. Koolilapsed käisid klasside viisi. Paljud võrumaalased avastasid sugupuude näituse kaudu enda jaoks muuseumigi. Tuldi ka neil päevil, mil asutus oli suletud, kuid vastutulelikud töötajad lubasid inimesi näitusesaali.
Mida rohkem näitusi ja nõuandeloenguid, seda rohkem tekkis huvilisi. Võrumaa osakonna esinaine Maimu Hinn ütles, et osakonnas on 27 liiget ja kaks aastat on koos käidud.
Läbitud on gooti kirja algkursus, uuritud on suguvõsauurimisega seotud internetilehekülgi ja seda, kuidas Saaga andmebaasi kirikuraamatutest leida oma sugulasi. On arutletud, kuidas olla sugupuu uurimisel põhjalik ja kuidas kirjutada elulugu. Külla on kutsutud ajaloolasi. Vahetatakse mõtteid, kuidas kellelgi jäljeajamine edeneb, mida on teistele kasulikku öelda.
-------------------------------------------
Kuidas suguvõsauurimist alustada?
Kui tahetakse suguvõsauurimisega alustada, siis tuleb mõelda, kui laialt töö ette võtta. Levinumad on kõugutabel ja tüvetabel.
Kõuk (esivanem) on iga nais- ja meessoost isik, kellest põlvneb päisnik (vaadeldav isik). Kõugud on näiteks isa ja ema, vanaema ja vanaisa jne. Vanaisa vend ei ole kõuk, sest temast vaadeldav isik ei põlvne. Vanaisa vend on eellane, kuna eellased on kõik veresugulased, kes sündisid päisnikust varem.
Kõugutabelisse saab lisada ka lapsed (seega päisniku lelled, sõtsed, onud ja tädid igast põlvkonnast). Sagedamini jääb andmeid puudu esiemade puhul, kuna arhiivist ei ole võimalik leida tema ja ta abikaasa abiellumiskannet.
Kui aga kõikides põlvkondades oleks võimalik üles leida kõik ühe praegu elava isiku kõugud, siis 17.–18. sajandi vahetusel elas vaadeldava isiku poolt lugedes üheksandas põlvkonnas 512 inimest. Eestis on kõugutabeleid, kus on tuhatkond nime, kuid enamasti jääb arv siiski poole väiksemaks.
Tüvetabel näitab esiisa perekonnanime kandvaid järglasi. Siia kantakse ka vallalised tütred ja poegade naised. Peamiselt on tegu meesliiniga, kuid perekonnanimi võib edasi kanduda ka naisliini mööda, kui on tegemist vallasemaga.
Tüvetabelit nimetataksegi klassikaliseks sugupuuks, sest see on üks levinumaid järglaste esitamise mooduseid. Eesti puhul ulatuvad aga andmed sadakond või rohkemgi aastat kaugemale minevikku kui perekonnanimed. Enne perenimesid oli talurahvas hingeloendisse kantud talude järgi.
Tüvetabeli kitsam variant on otsese meesliini tabel. Veel on liivakella-sugupuu, mille eesmärk on välja selgitada võimalikult palju järglasi ja kõuke.
Info kogumist tuleb alustada oma perekonnast ja kõige lähematest sugulastest. Olenevalt sellest, kas on soov koostada kõugu- või järglastabel, tuleb kaasata ka vanemate õed-vennad ja nende järeltulijad, laiendades küsitlevate sugulaste ringi järk-järgult.
20. sajandi algusest võib minna juba Eesti Ajalooarhiivi (www.eha.ee/saaga) Tartus, et kasutada personaliraamatuid, vallaliikmete nimekirju, hingeloendeid ja teisi allikaid. Selle kohta, kuidas allikani jõuda, saab teavet Eesti Isikuloo Keskuses artiklist, mida on ka eespool kasutatud. Internetist leiab artikli www.isik.ee/algus.html.
Kui ise ei saa hakkama, siis tasub pöörduda Eesti Isikuloo Keskusesse (Tiigi 10–51, 51003 Tartu, internetiaadress info@isik.ee). Keskus võtab vastu ka tellimusi ja uurima hakkavad professionaalid. Klient määrab, mitu tundi võib uurimiseks kulutada. Palju aega kulub, on raske ennustada, sest perede suurused on väga erinevad. Kui perekonnas on kaks või 12 last, siis lapselapsi võib olla vastavalt 10 või 50.
Miinimumaeg uurimiseks on kolm tundi. Esimesed tunnid on kõige tulemuslikumad ja kuni 15. tunnini on tunnihind 215 krooni, 16. tunnist edasi 195 krooni. Järjekord on umbes pool aastat, selgitas Fred Puss. Maksta tuleb siis, kui töö on valmis.
Sugupuu ei ole ainult ühe inimese oma ja seepärast võib ju kulusid jagada teiste suguvõsaliikmetega, kel samasugune huvi. Saadud töö on jääva väärtusega ja kingitus oma järglastele.