Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2475505t1h022c.jpg)
Peeter Rahu (17.09.1927–10.08.2008) sündis Petserimaal külas, mis praegu Venemaa koosseisus. Tema vanemad olid talupidajad, kes 1950. aastal kulakuteks tehti ja Siberisse küüditati (Venemaal oli küüditamine hiljem kui Eestis). Noormees õppis sel ajal Tartu Ülikoolis ja sai toimunust teada alles tagantjärele.
Võib vaid ette kujutada, missuguse pinge ja pideva hirmu all edasi elada tuli. Avalikult Peeter Rahu end linnas näidata ei julgenud, istudes seetõttu pikalt raamatukogus.
1952. aastal sai ta kätte arstidiplomi ja tuli tööle Valga rajooni haiglasse radioloog-kopsuarstiks. Aastatel 1961–1963 oli Valga rajooni TSN Täitevkomitee tervishoiuosakonna juhataja, 1963–1986 Valga rajooni haigla peaarst ja röntgenoloog, 1986–2006 radioloog, periooditi ka kopsuarst ja ftisiaater (tuberkuloosiarst).
Seega kogunes Rahul 54 tööaastat radioloogina, neist 23 ühtlasi peaarstina.
Juhtis kogu rajooni tervishoidu
Peaarsti kohustus oli juhtida kogu rajooni tervishoidu. Talle allusid Tõrva ja Otepää haiglad ning jaoskonnahaiglad Tsirguliinas, Sangastes, Pukas, Harglas, Lüllemäel, lisaks velskripunktid üle rajooni.
Üks asi on ise hästi töötada, teine panna hästi töötama sajad inimesed. Töökus, teadmised, vastutulelikkus, tagasihoidlikkus, intelligentsus – kõik need märksõnad iseloomustasid Peeter Rahu.
Tervishoiuministeeriumis oli Valgamaa tervishoid heas kirjas. Aluseks uute diagnostika- ja ravimeetodite juurutamine, paranenud statistilised näitajad, head organisatoorsed muudatused – näiteks avati Valgas maarajoonidest esimesena lastepolikliinik.
Ühiskondlikke ameteid, mida Peeter Rahul tuli pidada, ei jõua siinkohal loetledagi. Aastakümneid juhtis ta muuhulgas rajooni Punase Risti Seltsi tööd, oli ametiühingu juht, rahvasaadik, kuulus teaduslike seltside juhatusse, luges loenguid rahvaülikoolis.
Peaarstina oskas ta liita kollektiivi, mõistis head nalja. Meenuvad toredad ühisüritused, jaaniõhtud, spordipäevad. Tervisesport oli üks dr Rahu hobidest.
Väärtustas elukestvat õpet
Korduvalt ütles Rahu, et kõige südamelähedasem on talle siiski praktiline arstitöö, mitte administraatori roll. Ta pidas väga oluliseks teadmiste täiendamist, tellides seetõttu ka pidevalt kirjandust Tallinna meditsiiniraamatukogust. Ta ütles, et hea arst õpib kogu elu; kui spetsialist pool aastat erialast kirjandust ei loe, on ta juba ajast maha jäänud.
Doktor Rahu tegi teadustööd, avaldas artikleid ajakirjanduses, peaaegu sai kaitsmiseks valmis meditsiinikandidaadi väitekiri. Selle tulemusena pälvis ta esimese arstikategooria nii radioloogi, ftisiaatri kui pulmonoloogina. Veel 2001. aastal kinnitati talle uuesti esimene kategooria radioloogias.
See on tõeline elukestva õppe näide. Midagi taolist on ette näidata väga vähestel arstidel. See on võrreldav olukorraga, nagu oleks ühel sportlasel tipptulemused nii kettaheites, kuulitõukes kui odaviskes.
2001. aastal käivitas dr Rahu Valga haigla röntgenikabineti juhtimis- ja kvaliteedisüsteemi. Samuti juurutas radioloogias vajalikud töökorralduslikud meetmed. See oli mahukas ja haigla jaoks väga tähtis töö.
Omades väga suurt praktilist kogemust radioloogina, oli ta aastaid asendamatu konsultant kolleegidele – arst, kelle abi vajati ka öötundidel. Olen ise öösiti palju kordi, märg röntgenipilt käes, ta korteri ukse taga kella helistanud.
Vähe on Valgamaal perekondi, keda dr Rahu poleks aidanud. Paraku on radioloogi töö tihti nii-öelda kardinatagune ja patsient ei pruugi teadagi, kes just täpse diagnoosi panna aitas. Alati tundis Rahu huvi, kuidas patsiendid paranevad, pakkudes vajadusel täiendavaid uuringuid.
Sain koos dr Rahuga töötada üle 40 aasta. Oleme vestelnud väga paljudel teemadel. Nüüd, kus teda enam pole, tunnengi endal kohustust tema mõtteid teiega jagada.
Oluline oli haigla käekäik
Valga haigla käekäik oli talle väga oluline. Tal oli mure, et noored arstid ei taha Valga linna tööle tulla. Kord küsis ta, miks omal ajal Valka tulin, sest pingereas eespool olnuna oleksin võinud valida ka mõne muu linna.
Ütlesin, et kursusekaaslane Luule Melk, kes enne ülikooli Valga haiglas õena oli töötanud, kiitis väga nii linna kui haiglat. Rääkis, kui head on kolleegid ja vahva peaarst, kes annab noortele võimaluse eneseteostuseks, ole ainult ise tegija. Doktor Melk ise töötas Valga haiglas kirurgina kuni pensionilejäämiseni. Tulin siis nii Valga linna minagi, töötan siin tänaseni ega kahetse.
Peeter Rahu kahetses, et me ei oska tihti näha head enda ümber, ei näe positiivseid muutusi ja paljud häbenevad oma linna. See on vale mõtlemine. Kui ise niimoodi käitume ja läheme kaasa halaga, kui halb siin kõik on, siis nii lähebki. Kui oleks rohkem üksteise märkamist ja austamist, oleks kõigil parem.
Doktor Rahu tahtis väga jäädvustada Valga haigla ajalugu ja osalt jõudis selle ka kirja panna. Tal oli kahju, et unustusse on vajunud nii paljude suurepäraste arstide, ämmaemandate, õdede nimed. Meedikud pole siin erand, parem pole olukord pedagoogide ega paljude teiste Valgamaale omal ajal palju andnud inimestega.
Ajalugu vajab jäädvustamist
Nende inimeste lapsed, lapselapsed ja sugulased on ju elus. Võib-olla nii mõnigi mäletab, kuidas arstiametit pidanud isa või ema samahästi kui elasid haiglas ja lapselaps ei näinud neid üldse. Valus on, kui meie mälu on nii lühike, see on nagu juurte mittetunnustamine.
Väärikaid meedikuid on Valgas töötanud palju. Toon välja mõned nimed, keda Rahu meenutas: operatiivse kirurgia rajaja Valgas August Pobol, neuroloog Agnessa Upart, legendaarne naistearst Olev Leesik, hea käega kirurg Felix Balodis, naha- ja suguhaiguste arst ning patoloog Ilmar Amon, lastearst Valli Kukk, tublid ämmaemandad Anna Tee, Maimu Väin, Maimu Loos.
Töötingimused olid 30–40 aastat tagasi aga hoopis teised. Üks valvearst pidi oskama palju. Tal polnud võimalust Tartust reanimobiilibrigaadi appi kutsuda. Raskeid haigeid sai Tartusse saata haruharva.
Muidugi jäid nende inimeste viljakad aastad nõukogude aega, aga arsti töö inimeste elu ja tervise nimel väärib hindamist sõltumata riigikorrast, mille ajal see tehtud on.
Doktor Rahu sai nõukogude ajal mitmeid kõrgeid autasusid. Väga hea meel oli tal aga tunnustuse üle 2002. aastal, kui ta sai Valgamaa Fondi preemia. Rahu elas teistele. Trotsides rasket haigust, jätkas ta õppimist ja töötamist. Ilmselt seetõttu kirjutasin ka mälestusloos palju sellest, mida ta pidas tähtsaks ja oluliseks meie kõigi jaoks.
Peeter Rahu oli pereisa, kes väga oma peret hoidis. Eriti tegi talle rõõmu poeg Madis, kes õppis arstiks ja on praegu juba tunnustatud kirurg-ortopeed. Olav Ehala «Papa Carlo laul» oleks nagu dr Rahu laul – «... poeg jätkab elutööd».
Peeter Rahu on Valgamaa möödunud sajandi suurkuju. Poole sajandi pikkune arstitöö ja Valgamaale truuks jäämine väärib suurt tänu.