Kirjanike tuur tõi Valga lugejate ette neli kirjameest

Toomas Vint Foto: Helju Keskpalu

Kirjanike liidu ja raamatukoguhoidjate ühingu tuuriga «Eesti kirjanikud raamatukogudes» seoses tulid lugejatega silmast silma kohtuma Peep Ilmet, Toomas Vint, Tarmo Teder ja Hannes Varblane. Selgus, et kirjanikutööst ära ei ela.

Külaliste tutvustamisel tekitasid elevust nende perekonnanimed. Kui selgus, et Valga kohtumisele tulid nad Eesti suleliste pealinnast Tsirguliinast, oli hea tuju loodud.

Oli näha, et raamatukogutöötajad ja teised kirjandushuvilised olid kohtumiseks valmistunud. Juba paar nädalat oli raamatukogu teenindussaalis väljas nimetatud kirjanike teoste väljapanek ja nende raamatuid ka laenutati. Kõige pikem raamatute rida oli Toomas Vindilt, kes on ka maalikunstnik.

Saaremaalt pärit

Tarmo Teder on prosaist, luuletaja, kirjandus- ja filmikriitik. Tema raamatutest köitsid esmalt pilku novellikogu «Tumedad jutud», romaan «Kurat kargas pähe» ja luulekogu «Taevatule valgel».

Teder on pärit Kuressaarest. Kirjutama hakkas 16–17aastaselt. Nõukogude armeesse ei tahtnud minna, mängis seetõttu hullu. Nõukogude ajal töötas kümme aastat katlaoperaatorina gaasikatlamajas, viimased viisteist aastat on tegutsenud kultuuriajakirjanikuna.

Kirjanikuna peab Teder end sprinteriks, mitte pikamaajooksjaks. Tema huvid on male, jalgpall, kalapüük. Trükikojas on tal kogumik jutte, mille tegevus leiab aset jõuluajal. Jõulurahu neis aga puudub.

«Kaugel sellest. Otse vastupidi – tegelased on igasugused hullumeelsed ja väärakad isemõtlejad, kehkenpüksid, kriminaalid, kes alati omadega puntras ja hädas. Need on jaburad lood. See on jõulukoerus,» rääkis Tarmo Teder. Ette luges ta novelli «Tammiku Liisi».

«Depressiivsuse eest ei tohi silmi sulgeda. Tahan kirjutada inetutest asjadest ilusti, mitte vastupidi,» on tema põhimõte.

Kuulub dünastiasse

Toomas Vint on proosakirjanik ja maalikunstnik, kuulub Vintide kunstnikedünastiasse.

«Olen maaliv kirjanik või kirjutav maalikunstnik, tegelikult professionaalne kunstnik-kirjanik. Mulle on looming elustiil. Ma ei oskagi teistmoodi elada, mul on kogu aeg üks loomine. Olen kasvanud ja elanud keskkonnas, kus loominguga seotud inimesed, kes elavad puhkepäevadeta, on pidevalt mingites piinades ja vaevades,» rääkis Vint

Ümbritsevatest inimestest rääkides väitis ta, et enamikul neist on morn, mõtlik ja vissis nägu ees nagu temal endalgi.

«Minu loominguliseks tüübiks kujunemine on niisama lihtne. Lugema õppisin neljaselt venna Tõnis Vindi kõrval. Kodus olid meil tapeedi asemel seintes raamatuid täis riiulid.»

Veel meemutas ta, et tollal näidati kinodes trofeefilme. «Last sai võtta kinno kaasa põlve peale istuma. Nii oli mul kokkulepe emaga, et iga tema määratud ja läbiloetud raamatu eest sain ma kinno. Sealt tuli õudne kinoarmastus ja nüüd öeldakse, et minu raamatud on väga filmilikud.»

Kirjutama ja ka pilte komponeerima hakanud ta vene sõjaväes spordiroodus. «Praegu on pime aeg, ateljees pole midagi teha, kuna mina armastan jumala valgust. Nii ma kirjutan praegu romaani, mille nimeks tuleb tõenäoliselt «Üüriline». Seal ekslen tänases kirjandusmaailmas ja loodan, et sellest tuleb suurepärane lugu. Viimati ilmus minult «Mäluauguga naine».»

Mainitud raamatu kinkis autor ka raamatukogule.

Toomas Vint esitas oma raamatust «Himm» ühe sõnamängulise loo pealkirjaga «Rahalugu». Selle idee oli, et raha peab hakkama raha teenima, et saada raha.

Hannes Varblane on luuletaja, kes kirjutanud ka artikleid ja arvustusi inglise ning ameerika kirjandusest ja maalikunstist. Tema luulekogudest olid lugeja silme ees näiteks «Mäel, mis mureneb», «Sina armasta mind», «Vihkamiseta», «Mina enam ei armasta sind» ja «Letaalse lõpuni» .

Kuna kirjutamisest ära ei ela, töötab ta Tartu kunstimuuseumis, riputades muuseumi galeriis, Barclay de Tolly viltuses majas, pilte üles. Kohtumisel luges ta luuletusi töökohast ja piltidest, oma suhtumisest kunstiteadlastesse, -kriitikutesse ja -teoreetikutesse.

Väärtustab loodushoidu

Peep Ilmet on luuletaja ja esseist. Tal on palju värsikogusid, ka lastele. Oma lasteluules kujutab isikupäraselt linde ja väärtustab loodushoidu. On ilmunud ka kassett tema luule, laulude ja rahvamuusikaga.

Ilmeti luulet on tõlgitud inglise, soome ja vene, lühiproosat saksa keelde. Ta kirjutab ka haikusid. Ilmeti omapära on see, et «ü» asemel kirjutab ta «y». Vahel esitab ta luulet kandle saatel. Mõni tema tekst on alguse saanud viisijupist ja mitmele oma luuletusele on ta kandle peal ka viisi leidnud. Mõnele tema luuletusele on selle teinud ka teised, näiteks tõi ta Ultima Thule loo «Raske rock».

Ilmet rääkis ka sellest, kuidas tuleb plahvatus. Kord oli tal meloodia ees, kuid polnud mingit pidepunkti, millest alustada teksti kirjutamist. Sõitis siis Tartust Tapale koju. Nägi suurt briketihunnikut, mis kaalus viis tonni. Vihm oli tulekul. Hakkas hunnikut keldrisse kühveldama. Siis plahvatas – turvas. «Kui koju poleks sõitnud, oleks laulule teised sõnad tulnud,» rääkis luuletaja.

«Minu isa oli hea käega kunstiandega inimene. Mina olen kahe isanda teener – kuna luuletamisega ei saa ära elada, olen üle 30 aasta olnud raamatuköitja ja -restauraator,» rääkis Ilmet endast ja tunnistas oma süüd eesti raamatuhuviliste ees, kuna kaks aastat tagasi lubas kirjutada õpiku «Koduköide», milles õpetada, kuidas koduste vahenditega raamatut köita ja parandada.

«Suur osa on valmis, aga fotomaterjali on veel vaja,» andis ta teada.

Üpsiloni kasutamist oma luules põhjendas ta sellega, et meil kasutusel olev ladina tähestik on väga vokaalivaene ja miks jätta siis üks vokaalimärk kasutamata. Käsitsi kirjutades olla ka üleminek teistele tähtedele nii sujuvam kui üles täppe pannes.

Ilmet rääkis ka sõna väest. «Luuletused on ju sõnadest kokku pandud. Kui esimesi luuletusi lõin, kirjutasin sõnastikest ja regilaulukogumikest sõnu välja, jätsin meelde. See andis baasi millestki kirjutada,» rääkis ta oma loomingu köögisaladuse välja.

Ka Ilmeti elukäik huvitas kuulajaid. «Olen sündinud Palamuse apteegis apteekri pojana, üles kasvanud Avinurme apteegis. Apteek kasvatas ise kummelit. Oi oli vastik korjata! Koolilapsed kutsuti kummelit, põdrasamblikku ja teisi taimi korjama. Mina jagasin selle eest preemiana tähtsa tegelasena hematogeenšokolaadi. Meil oli siis suur magusapuudus, see oli hea tasu.»

Peep Ilmet on kirjutanud ka haikusid. Alguses võttis seda tegevust naljana. Hiljem huvi süvenes. Luges ette selle, mis tal on salli peal: «Langenud lumest mis võiks olla veel puhtam? Lumi, mis langeb.»

Lugejaid huvitas, kuidas praegune aeg loometegevusele mõjub. Vint vastas, et hetkest kirjutab ajakirjandus. Kirjandus korjab faktid kujundisse kokku ja annab omaette maailma.

Küsiti, kas kirjanik inimesi ka jälgib. Teder väitis, et jah – käib ringi, varastab silmade ja kõrvadega, kuulab jutte, paneb kõiki asju tähele. Tal on vaja ainest. Pärast töötleb selle sulatusahjus usutavaks eluks.

Viimases saalist tulnud mõtteavalduses oli lootus, et kirjanike loomingulisus säilib ja mida kitsamad ajad, seda parem looming tuleb.

Raamatukogu kinkis kirjanikele savist vilelinnud. Mitmed lugejad võtsid külalistelt autogrammid.