Jõulujazz meelitas kokku suure hulga kuulajaid

Saksofonist Raivo Tafenau, laulja Laura Põldvere ja kitarrist Ain Agan Valgas musitseerimas. Foto: Helju Keskpalu

Eestis on 29. novembrist 16. detsembrini käimas Jazzkaare Jõulujazz. Üks osalev kollektiiv – ansambel koosseisus Laura Põldvere (vokaal), Raivo Tafenau (saksofon) ja Ain Agan (kitarr) – käis džässist jõulurõõmu ka Valgas jagamas.

Sellel kontserdil Valga muusikakooli saalis olid kõik tõelised muusikasõbrad, ka lätlased piiri tagant, kohal. Kontserdi lõpus ei plaksutatud moepärast, vaid südame sunnil. Raivo Tafenau soovitas publikul aplausiga ettevaatlik olla. «Laval on kolm inimest, kellel metsikult meeldib mängida. Nii võib juhtuda, et me ei lähegi siit ära,» ütles ta naljatamisi.

Ja publik nõudis neid pärast veel mitu korda uuesti lavale kavale lisa andma.

Kontserdi alguses kiitis Tafenau Valga talve ja vastandas meie lund Tallinna porile. Ütles esinejate nimel, et nad püüavad meie jõulumeeleolu mitte rikkuda. Pidasid sõna ja täiendasid seda omalt poolt vägagi meeleoluka musitseerimisega.

Džässiarmastajad said kuulda, mis sünnib siis, kui igaüks oma instrumenti – üks neist inimhääl – meisterlikult valdab. Said kuulda, kuidas saksofonist, kitarrist ja laulja korraga improviseerisid, kuidas pillid dialoogi pidasid, kui uhkelt keegi soleeris.

Kontserdi kavas oli muusikute oma loodud teoseid, üks Ameerika päritolu lugu, mitu omamaiste heliloojate laulu, mis teiste poolt kuulsaks lauldud. Ükskõik, kui hästi teised neid olid laulnud, selle koosseisu esituses kõlasid nad nii värskelt ja omamoodi, justkui päris uued laulud.

Laura Põldvere oskas kitarri saatel unistada ja kuulajad oma unistustemaale viia. Nii veenvalt pole veel keegi laulnud: «Las meid veel, kallis, olla teel.» Keerlevaid helbeid nautis laulja niisuguses jõulurahus, kus polnud kuhugi kiiret. Ain Agan imiteeris kitarril klõbistades lumesadu nii põnevalt, et selles sajus võis kõrv isegi saanisõitu ette kujutada.

Ja kuidas oskasid need kolm artisti muusa puudutust pausis välja elada!

Tafenau nimetas solisti tutvustades teda õpihimuliseks inimtüübiks, kes on elus juba mõndagi saavutanud, aga pole nina püsti ajanud. Et see nii on, nägid kontserdikülastajad, kui jälgisid, kuidas elas muusika Laura sees ajal, kui ta kuulas saksofoni ja kitarri mängu.

Silmailu pakkus ka laulja lihtne punane kleit, mis harmoneerus saali kaunistuseks paigaldatud punaste lilledega. Kleiti ehtis rahvusliku mustriga paelast kujundatud kaunistus, mis andis lauljale justkui tiivad.

Publik laskus saalist riidehoidu, kõigil muusikarõõm silmades.