Politsei ja maanteeamet jagavad helkureid

Helkurite jagamisega tegeleb aeg-ajalt ka politsei. Foto: Sakala/Scanpix

Maanteeamet andis liiklusõnnetuste ära hoidmiseks politsei- ja piirivalveametile (PPA) üle 22 000 helkurit. Neid jagab politsei liiklusjärelevalve käigus ning peatähelepanu all on pimeda ajal asulavälisel teel liiklevad jalakäijad.

PPA liiklusbüroo komissari Riho Tänaku sõnul juhtub igal aastal traagilisi õnnetusi, mida oleks võimalik helkuriga ära hoida. «Õnnetusi ei saa kunagi täielikult välistada, ent olen veendunud, et ükski juht meelega inimesele otsa ei sõida. Mida kaugemalt on jalakäija juhile nähtav, seda suurema tõenäosusega on õnnetus ärahoitav,» selgitas Tänak.

Helkuri, helkurvesti või valgusallikata liikleja on autojuhile pimedal ajal ja halva nähtavuse korral vaevumärgatav – auto tulede valguses silmab autojuht jalakäijat või jalgratturit kõigest 30 meetri kauguselt. Kui sellistes tingimustes toimub teel liiklevale jalakäijale otsasõit ning sõiduki kiirus on otsasõidu hetkel üle 60 km/h, on jalakäija hukkumise tõenäosus 90 protsenti.

Liiklejat, kes on ennast abivahenditega nähtavaks teinud, märkab autojuht pimedal ajal vähemalt 150 meetri kauguselt ning see annab autojuhile piisavalt aega, et sõitu aeglustada ja mööduda jalakäijast ohutult.

Helkurit on soovitatav kanda sõiduki tuledega samal kõrgusel ehk umbes 50–80 senitmeetrit maapinnast. Kui kantakse ainult ühte helkurit, tuleb see kinnitada keha sõiduteepoolsele küljele. Tähtis on, et rippuv helkur jope või mantli allserva alt välja ulatuks ning oleks nähtav võimalikult mitmest küljest. Meeles tuleks pidada, et helkur on vajalik ka linnatänaval, kus tänavavalgustus ei ole sugugi kõikjal piisav või lausa puudub.

Politsei- ja piirivalveamet paneb koos maanteeametiga inimestele südamele, et nad kasutaksid kindlasti pimedal ajal liigeldes märgatavust tagavat varustust, ja soovib kõigile ohutut liiklemist.