Küünlameri, hauad ja suitsuvorstid ehk kuidas ajakirjanikud käisid erasurnuaia avamisel

Kui esmapilgul jäi arusaamatuks, millega võib võltshaua puhul tegu olla, siis hiljem selgus, et seal olid maalid ning et nende nägemiseks tuli külastajatel välja käia endale sobiv summa. Kahest küünlast antud olukorras ei piisanud. Foto: Eveliis Eek / Valgamaalane

Kui ajakirjanikud erasurnuaeda ehk küüni jõuavad, on küünlad süüdatud ja paaril kohalikul külamehel juba paras vint sees.

Ametiauto kenasti suure hurraaga liiga põlluservale pargitud, juhatatakse meid ümber nurga küüni ukse juurde. On kottpime, kell on kaheksa õhtul ja oleme tulnud Helme vallas asuva Tiigikalda talu küüni erasurnuaia avamisele.

Teadmata, mis meid ees ootab, oleme siiski valmistunud millekski eepiliseks, sest olgem ausad – mitte just iga päev ei saabu teadet, et kuskil avatakse erasurnuaed. Teineteise teravatele silmadele lootes ja muidugi ka mobiiltelefoni valguse toel jõuame ukse juurde, paotame selle valla ja meile avaneb küllaltki tavapäratu vaatepilt.

Mõlemal käes pakk küünlaid – just nii nagu kutses paluti –, leiame end keset küüni, kus ohtralt põlevaid küünlaid, seina ääres kunstilised hauad ning keskel suur pudelitest ja küünaldest moodustatud rist. Üleval lae all istub suure tala peal üleni valgesse riietunud ja jumalat imiteerida prooviv kunstnik Andrus Older, kes talu peremees ja küünis asuva erasurnuaia omanik.

Kunstihuvilised ja napsusõbrad üheskoos

Koos meiega on uudistama tulnud umbes 15 inimest, kellest mõnigi – tundub – hoolib rohkem pigem reedeõhtusest napsist kui erasurnuaiast või tegevuskunstist. Kui osa külaliste napsulembusest annab aimu nende pehme keel või kärakalõhn, siis üks härrasmees ei ole pidanud paljuks, õllepudel käes, kunsti nautima tulla.

Pärast Olderi tervitussõnu, mis kõlavad kui hauatagune kutse, palub ta oma pojal kohale tulnud huvilistele mängida paar nooti saksofonil. Vägagi tervitatav – poiss mängib hästi ja saksofonihelid taolises ebatavalises ja natuke õudusfilmi stseeni meenutavas keskkonnas mõjuvad kui mesi saial.

Mida Older oma avakõnes rääkis, me suurt ei mäletagi, sest oleme liiga ametis küüni uurimisega. Vaeva on kõvasti nähtud, küünlaid ega ka riste ei jõua kokku lugedagi. Keskkonnale lisavad õõva erinevad tapariistad, näiteks pakku löödud kirves. Atmosfäärile aitavad kaasa ka pappkujud ning kirjad seintel ja mujal.

Lisaks võltshaudadele on küüni tagumises otsas kõrgemal positsioonil ka üks päriskirst; hiljem saame teada, et seal on sees maal.

Maalid videos tuleroaks

Ei teagi täpselt, mida ootasime, kui oma reedeõhtused plaanid sinnapaika lükkasime ja tee tundmatusse ette võtsime, kuid midagi sellist oleks raske olnud ette kujutada. Kui Older lõpuks õrre pealt alla tuleb, on päevakavas järgmine punkt: külalistele umbes pooletunnise video näitamine sülearvutist.

Eks kunstiinimesed ongi omapärased ja nende teod võivad tunduda paljudele müsteeriumina – nii ka meile. Põhjus, miks peaks üks hea pintsli käsitsemise oskusega meesterahvas ära põletama mitukümmend, ehk isegi ligi sada oma maali, nagu videost näha saab, jääb meile müsteeriumiks. Asja positiivset poolt vaadates on aga lõke iseenesest uhke.

Pikale video vaatamisele lisavad särtsu ühe külalise pidevad kommentaarid, mis pälvivad peoperemehe ehk Olderi vihaseid vastulauseid, enamasti stiilis «Sina ole vait, kurat!» Arvestades keskkonda, kus oleme, tundub kurjavandumine isegi päris paslik, kuigi pisut hale hakkab sellest ilmselt jokkis mehest, kes vististi tahab lihtsalt natuke lobiseda.

Kibeleme minema. Lõpuks otsustame siiski jääda, sest uudishimu saab võitu. Mis edasi? Mis erasurnuaiast siis ometi kutses küll jutt käis ja kuidas see õhtu siin kõledas ja küünalderohkes küünis edasi kulgeb?

Vorstijuppi jagub kõigile

Momendil kui arvame, et meid ei saa enam miski üllatada, ulatatakse meieni otsast juba ära järatud pikk suitsuvorstijupp ja öeldakse, et võtke ise ja saatke ringile.

Kui tegemist oleks oma pereringiga ja näiteks jõuluõhtul mingil müstilisel põhjusel oleks ühtäkki majapidamisest kõik noad ära varastatud või kadunud, polekski midagi seesuguse kollektiivse vorstinärimise vastu.

Kui aga vorstitüki ulatab võhivõõras, kel õllepudel käes, ning pilk vasakule näitab samuti võõraid vorstirasvaseid huuli, tekib mõte, et seekord jätaks vahele. Ütleme viisakalt, et hetkel ei soovi ning vorstijupp leiabki tee inimeseni, kes ilmselgelt oskab head sakummi paremini hinnata.

Film saab läbi, maalid saavad põletatud, vorstijupp jääb aina lühemaks ning tundub, et õhtu on jõudmas kulminatsioonini. Peremees teeb selja taga väikse sigareti, senikaua naudime meie klassikalist napsuaroomi, sest paar lõbusat külameest on meile sõna otses mõttes kuklasse hingamas. Samas eks küünis ole küllaltki jahe ka, üksteist peab hoidma ja sooja mõttes kokku hoidma. Mõistlik värk.

Haud saab avatud vaid raha eest

Lõpuks on kätte jõudnud kauaoodatud hetk ja saame teada, mida see erasurnuaed täpsemalt kujutab. Peremehe sõnul võivad kõik, kes mingist esemest loobuda soovivad, tuua selle siia küüni ja sümboolse summa eest maha matta. Et midagi arusaamatuks ei jääks, siis teretulnud on vaid kuni 50 sentimeetri suurused esemed.

Olderil on küüniga veel suuremadki plaanid – muuta küün veskiks, kuid see olevat juba tulevikumuusika. Enne on aga aeg teenida kunsti eest ka mõni hea kopikas.

Ühtäkki ütleb Older, et nüüd on kõikidel võimalus tema kunsti nautida. Süsteem on väga lihtne: käid välja raha, sulle avatakse haud, mille all maal. Peremees lubab seejärel naelapüstoliga maali haua peale risti lüüa ja niinimetatud ostjal on võimalik siis maali üle kohut mõista.

Inimesed on kimbatuses. Kes ikka sooviks põrsast kotis osta? Seletustest jääb arusaamatuks, kas hiljem kui maal on risti löödud, ostja selle üle kohut mõistab ja kohtuotsus pole soosiv ega maal mokkamööda, saab ta raha tagasi või jääb maal risti ning kohtumõistja rahast samuti ilma?

Esialgu maalidele tormi ei joosta. Üks naine üritab peremeest meelitada avama üht hauda kahe küünla eest. Vastus on resoluutne ei. «Annan teile natuke veel mõtlemisaega ja kui keegi ühtegi hauda avada ei taha, siis ma ei välista, et homme võite siin samasugust lõket näha, nagu täna videolõigus,» ütleb Older.

Nagu videolõigust maale vaadates selgus, pole kahtlustki, et mees on suurepärane kunstnik. Küll aga pole paljudel raha kaasas ning tõenäoliselt soovitakse enne raha välja käimist siiski näha, millega tegu.

Seda, kas mõne maali üle ka tegelikult kohut mõistetakse või mitte, me ei näegi. Pärast kunstniku lubadust ostmata jäänud maalidest lõke teha, kus kena kunst sees põleb kui põrgutules, otsustame, et ühe õhtu kohta oleme näinud küllalt ja rohkemgi veel.

Ehk annab tõuke lahkumiseks ka see, et taskutes haigutab vastu tühjus, mistõttu ei saa me mõne haua avamisele ehk kunsti avalikustamisele kaasa aidata. Ehk oleksime pidanud enne tolle järatud vorstijupi varrukasse tallele pistma ja hiljem püüdma hoopis selle abil mõnda hauda lahti teha? Ilmselt oleks see olnud asjatu, sest ära minnes näeme, et korvis on suitsuvorste oma kümme juppi.