Kirjanik Sass Henno tahab Valgamaale maja ehitada

Sass ja Helen lasid teha vana asemele uue kaevu, suvel kavatsevad ehitada tühjale maalapile maja. «Olen suur plaanide pidaja. Kunagi pole läinud nii, nagu plaaninud olen. Võime ka eksprompt siia kolida,» tõdeb Sass. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kirjamees ja reklaamiagentuuri omanik Sass Henno tahab elukaaslase Helen Piirsaluga ehitada Sangaste valda maja, kus pealinnaelust puhata ja vanaduses elada.

«Talukoht peab olema. Mehe elus saabub kord aeg, kus pead ehitama või proovima ehitada, et lapselapsed saaksid öelda: «Näe, minu vanaisa tegi selle sauna»,» lausub Sass, lisades naerdes: «Oli kuldsete kätega mees, aga tegelikult tellis allhankeid.»

Terve mõistusega inimene valiks mehe sõnul koha, mis on kodust umbes 40 kilomeetri kaugusel. Kuigi Sass saanuks talukoha osta ka Tallinnale lähemale, eelistas ta siiski Eesti teises otsas asuvat Valgamaad, mida nimetab riigi kauneimaks paigaks.

«Kus on kõige kihvtimad mäed, kus on kõige rohkem veesilmi, milline paik on väga tiheda kultuurikihiga?» esitab ta küsimusi, milles juba vastus peitub. «Valisin Valgamaa välimuse järgi, mis on pealiskaudne. See on sama, nagu minna ööklubisse ja valida välja kõige ilusam tüdruk. Mina vaatasin kinnisvaraturult kõige ilusama välja.»

Paik hingele

Sass ise nimetaks suvel kerkima hakkavat hoonet talvemajaks, kuigi õigem oleks selle kohta siiski suvemaja öelda. «Järgmised kümme aastat pean kindlasti tööd tegema. See oleks koht, kuhu Tallinnast nädalavahetusel puhkama tulla.»

IT-ettevõttes Nortal värbamisspetsialistina töötava elukaaslase Heleni kinnitusel sobib temalegi veel Tallinnas töötamine, kuigi firmal on kontor ka Tartus.

Sassile Tartu aga ei istu. Ta elas seal 19 aastat ja mõtles pubekana pingeliselt, kuhu ülikoolilinnast põgeneda. «Olen sealt alati ära minna tahtnud. See oli ahistav linn. Olen Tartu-vastane,» nendib Sass – samamoodi, nagu sageli räägivad noored, kes pea kogu elu samas kohas elanud.

Samas ei suuda ta Tallinnat päriskoduks pidada, nimetades pealinna tööstuspargiks, kuhu laupäevaks-

pühapäevaks jääda ei taha. Seepärast tulevad nad Heleniga peaaegu igal nädalalõpul Valgamaale.

Kuna maja veel püsti ei ole, peatuvad noored Otepää külje all Sihval viietoalises lahmakas üürikorteris, mida neile rendib Monika Prede. «Ta ütles, et tahab üürilisteks maalekolimise filosoofiaga inimesi. Esialgu mõtlesime Sihvale korteri osta, aga siis mõte pidurdus.»

Tallinnas on nädalavahetusel lõbus siis, kui pidutseda tahad. «On vist öeldud, et Tallinnas on Eestis kõige rohkem ööklubisid ruutkilomeetri kohta,» sõnab Sass. «Tallinn on koht, kus endale kapitali luua. Meie, Heleni ja minu, ühine omadus on, et reedeti lahkume Tallinnast. Äraminek on mõnus. Teel räägid kõigist nädalasündmustest, nädala keskel oled selleks liiga väsinud. Teel oleme palju otsuseid vastu võtnud.»

Restu mõisa kõrval olev maa oli müügis mitu aastat. Kinnisvaraportaale on noored tükk aega jälginud, nii et ka see koht oli neil ammuilma silma jäänud. Tagasi hoidis noori, et maatükki ostes pidanuks elektriliitumise tegema, mis maksab hingehinda. Ainuüksi elektrikapi eest peab tasuma 2000 eurot.

Samas kohas kolades sattusid noored aga vanasse talukohta, kus oli põlenud majavare, vana kelder, õunapuuaed ja rohtu kasvanud rakkekaev. Piirnes talukoht sama krundiga, mis neile juba enne huvi pakkus. «Ja siis nägime elektriposti! Kurepesa oli. Kõik oli,» meenutab mees.

Isa ja poja side

Suvine talukoha ostmine tegi Sassi lähedasemaks ka oma isaga, kes tuli koos naisega võsa maha võtma ja niitma. Pensionipõlve pidav mees pani telgi püsti ja tundis end poja ostetud talukohas väga hästi.

«Ta oli väga õnnelik, oleks hea meelega kauemaks jäänud,» sõnab Helen.

«Naisel hakkas telgis külm. Tema ei ole sellise karmi taigaeluga harjunud. Kui oktoobris tulid esimesed külmakraadid, siis ütles, et aitab küll, kuigi isa oleks edasi jäänud,» naerab Sass. «Oleme isaga tänu talukohale lähedasemad.»

Sassi arvates meeldib noortele praegu mõte maale kolimisest. Aastad teevad oma töö, nii et igaüks otsib oma õiget kohta.

«Kui lõpetad ülikooli ja lähed tööle, siis mingid aastad on inertsist sellised, kus mõtled, mida suurena tegema hakkad. Oled 28aastane ja ikka mõtled – oled killustunud identiteediga,» räägib Sass, kes on 31aastane. «Ühel hetkel algab keskeakriis ja mõistad, et suureks saamist ei tulegi. Ei saa enam otsida. Teedki elu lõpuni tööd, sest pensionit meie nagunii ei saaks.»

Linnaelu teeb hellaks ja abituks. Seepärast Sassile Eesti kujunemine heaoluühiskonnaks ei meeldigi. Reaalne elu näib talle kõige õigem. Elu looduses annab elujõudu ja paneb ürgjõu paika.

«Sa ei hakka nutma, kui vihma sajab; ei vali kiirabi numbrit, kui põlve katki kukud, ja kui naabripoisilt peksa saad, ei kutsu politseid,» selgitab Sass.

«Maal pead kogu aeg füüsilist tööd tegema, et kõike korras hoida. Õpid töötama,» lisab Helen.

Sass teab, mida lastele soovib. «Ma ei taha, et nad tunneksid hirmu: kui ronin, siis äkki kukun. Tahan, et neil oleks julgust. Mina kardan heaoluühiskonna mudelit,» ütleb ta. «Kahekümnendate eluaastate alguses ma nii ei mõelnud, siis olid maailmavallutusplaanid, aga maale kolimine ei ole lugu täitmata unistustest. Kui pakutaks miljon dollarit, et hoopis Lõuna-Prantsusmaale koliksin, siis ma ei läheks.»