Anvar Samost: Europarlamenti ei tohi ära kaduda

Paari kuu eest, kui Anvar Samost Isamaa ja Res Publica Liitu astus, korraldas ta sellest teadaandmiseks pressikonverentsi, mis meenutas väga rahvaerakonna Sülem esimest avalikku ülesastumist seriaalis «Riigimehed»: erksavärvilises ülikonnas peakangelane, keda tiibadelt toetavad tumedais rõivais tuntud ühiskonnategelased.

Anvar Samost, kas see oli tõsiselt mõeldud või iroonia praeguse poliitkultuuri pihta?
"Ega see võimalik paralleel meil pähe tulnud. Tegelikult oli asi ikka täiesti tõsine. Need minu meelest väga tublid inimesed olid tulnud sinna, näitamaks, et poliitikasse siirdumine – ükskõik, kes seda teeb – ei ole midagi sellist, mis oleks erandlik või piinlik.

Kogu ürituse sõnum oli, et kui tahame, et poliitikas oleks rohkem uusi ideid ja edasiviivaid eesmärke, rohkem dünaamikat, siis ei olegi midagi muud teha, kui et poliitikasse peab ka uusi inimesi tulema. Ideed teatavasti ilma inimesteta ei liigu."

Olete ajakirjanikuna väga palju rääkinud värskuse ja sisulise diskussiooni vajadusest. Ometi oli teie valimisplakatil väga lühikene loosung «Vali!» ja selle all «Anvar Samost europarlamenti». Kas selline muutus oli kavandatud või lihtsalt juhtus nii?
"Mingit muutust ju tegelikult ei ole. Igal formaadil on oma keel. Kui räägime ajalehest, siis siin on fotod ja tekstid, trükitud paberile, tavaliselt pikemad, tuhandeid tähemärke. Raadios inimesed räägivad, televisiooni uudistesaates on uudised hästi lühikesed, mõneminutilised lõigud. Plakat, välireklaam, on erakordselt kokkusurutud formaat ja seal saabki sõnum olla vaid väga lühike.

Mitte ükski erakond ega poliitik, kui ta oma sõnumit vähegi tõsiselt võtab, ei hakka välireklaamis kasutama teksti, mis koosneb mitmest lausest. Kui tegemist on õnnestunud kampaaniaga, siis seal on tavaliselt väga lühike tekst, tavaliselt vaid mõni sõna. Kui me vaatame Keskerakonda, siis temal on ka paar-kolm sõna koos kandidaatide nimedega. Kui vaatame sotsiaaldemokraatide plakateid viimases kampaanias, siis seal on täpselt samamoodi."

Kas «Vali!» on parem loosung kui «Rahu!»?
" "Vali!» ei ole loosung. Välireklaami ülesanne oli tutvustada mind kui kandidaati."

Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) on pärast valitsusest väljaheitmist asunud tegema seda, mida ta ei ole valitsuses teinud. Seitse aastat oli tema käes regionaalministri portfell, aga haldusreformi eelnõu esitas ta riigikogule alles kolm nädalat pärast võimuliidust lahkumist. Miks see nii on?
"Kui haldusreformist rääkida, siis pigem näitab see IRLi eesmärkide püsivust. Ükski valitsuserakond ei hakka üksinda, ilma teise valitsuserakonna toetuseta eelnõusid esitama. See oleks valitsuse lõhkumine.

Seetõttu käitus IRL erinevalt Reformierakonnast väga korrektselt. Pidas kinni koalitsioonilepingust ega läinud oma partneri selja taga midagi tegema kellegi teisega. Nagu väga hästi on teada, ei olnud haldusreformile valitsuses selle väljapakutud kujul Reformierakonna toetust. Millest on küll väga raske aru saada, sest kõik põhimõtted ja eesmärgid, mida haldusreform taotleb, on samad, millele Reformierakond on läbi aja viidanud.

Mis puudutab riigikogule esitatud eelnõu, siis ongi nüüd, kui IRL on eraldi jõud riigikogus, sirgjooneline ja aus seesama eelnõu esitada. Sest eelnõu, olgem ausad, on kogu aeg ju valmis olnud."

Läheme Euroopa teemade juurde. Olete teinud praegu Ukrainas toimuvast lähtudes ettepaneku, et Euroopa Liit peaks rajama oma venekeelse telekanali. Mida Euroopa Parlament veel teha saab, et Venemaa praegust tegevust Ukrainas ohjeldada?
"Päris palju. Euroopa Parlamendi tähtsus on kogu aeg kasvanud, eriti pärast Lissaboni leppe vastuvõtmist. Aga mis puudutab Vene agressiooni Ukraina suunal ja muidugi ka seda, mis Gruusias toimus, siis parlament võiks tegelda põhjustega, miks Euroopa reaktsioon Venemaa agressioonile on olnud niivõrd loid. Ja niivõrd hambutu.

Nädal tagasi (intervjuu on tehtud 21. aprillil – toimetus) said Euroopa Liidu välisministrid kokku ja arutasid sanktsioone Venemaa suhtes. Tulemuseks oli see, et veel neljale isikule kehtestati viisakeeld. Need inimesed on suhteliselt tundmatud ja sanktsiooni jõud kindlasti puudulik.

Kui vaatame Euroopa Liidu Venemaa-vastaseid samme ja võrdleme neid USA omadega, siis on aus öelda, et Euroopa Liidus ongi otsuse langetamine oluliselt aeglasem, sest Ameerika on riik ja Euroopa Liit on riikide liit. Aga jättes selle kõrvale, näeme, et on terve rida riike, kus Vene korruptiivsel mustal rahal on suur mõju. Seda mõju on üles ehitatud Vladimir Putini võimuletulekust 2000. aastal.

Küsimus on, kas Euroopa laseb Venemaal eksportida Euroopa Liitu korruptsiooni. Esimene asi, mis selle vastu teha saab, on sellest rääkimine. Eesti on pikka aega öelnud, et ärme saame ühe teema riigiks. Nüüd räägib kogu Euroopa Venemaast, aga Venemaa mõju Euroopas on aastaid olnud avalikkusele teise- või kolmandajärguline.

Mis juhtus, kui Gerhard Schröder läks sisuliselt otse Saksamaa kantsleri kohalt Gazpromi teenistusse? Eriti midagi. Mõned Saksa lehed olid kurjad, aga avalikkus ei teinud sellest eriti välja. Mis juhtus, kui Paavo Lipponen läks samamoodi poliitikast Gazpromi? Soome ajakirjanduses olid mõned kiuslikud kommentaarid, aga see oli suuresti ka kõik. Neid näiteid on Euroopas, ma kardan, sadu, ja nendega ei ole tegeldud."

IRLi valimisprogrammis on öeldud, et peate oluliseks Euroopa Liidu koostööd Gazpromilt maagaasi ostmisel.

"Rõhk on siin sellel, et IRL peab oluliseks Euroopa Liidu koostööd. Praegu on nii, et iga Euroopa Liidu riik või energiaettevõte sooritab oma ostud Gazpromilt eraldi. Tulemuseks on, et Eesti maksab gaasi eest rohkem kui Saksamaa, kuigi Saksamaale transportimine maksab kindlasti rohkem kui Eestisse. Kui Euroopa Liit suudaks kokku leppida Venemaa kui põhilise gaasitarnijaga, et kõiki Euroopa Liidu riike koheldakse võrdselt, siis see vähendaks ka Venemaa korruptiivset mõju. Ei oleks võimalik teha mingeid eritehinguid."

Nii energia- kui muudes küsimustes leitakse sageli, et suuremat koostööd ei sünni enne, kui Euroopa Liit föderatsiooniks muutub. IRL on föderaliseerumise vastu. Miks?
"See vist nii ühemõtteline ei ole. Eks IRLis ole nii selles kui mitmes teises küsimuses erinevaid seisukohti.

Iga kriis viib Euroopa Liitu suurema integratsiooni suunas. Võib öelda ka, et föderatsiooni suunas. Majanduskriis oli selle hea näide. Ka Vene-Ukraina kriis viib julgeolekupoliitlistes ja võib-olla ka julgeolekuga piirnevates küsimustes suurema koostööni.

See vastab väga hästi Eesti huvidele. Momendini, mil föderaliseerumine jõuab punkti, kus Eestil väikese rahvusriigina tekib mingeid eksistentsiaalseid probleeme, on väga-väga-väga pikk maa.

Liikudes föderatsiooni suunas peavad väiksemad rahvusriigid silmas pidama, et oleksid tasakaaluelemendid. Praegu on nad kahtlemata olemas, aga neid peab kogu aeg silmas pidama.

Minu meelest on päris hea mõte, et Euroopa Parlament peab olema kahekojaline. Üks oleks sarnane praegusega, kus saadikud valitakse suuresti vastavalt riikide rahvaarvule – kuigi ka seal on kaalukauss, kui vaadata Saksamaad ja Eestit, Eesti kasuks. Aga võiks olla ka teine koda nagu Ameerika Ühendriikides, kuhu iga riik valiks kaks või kolm saadikut. See tasakaalustaks oluliselt föderalismi poole liikumise miinuseid."

Kui rääkida parlamendi toimimisest, siis kuidas kavatseb IRL jõuda selleni, et lõpeks ära Euroopa Parlamendi Brüsseli ja Strasbourgi vahel pendeldamine?
"Isegi kui kõik kuus Eesti saadikut oleksid IRL-i esindajad, oleks IRL-il väga raske sellega midagi ette võtta. Selline korraldus on euroliidu omaaegne kahe keskse suurriigi ajaloolistest põhjustest tulenev soov. Niikaua, kuni Saksamaa ja Prantsusmaa seda tahavad, nii kaua see ka toimub."

Miks te siis selle punkti oma programmi panite?
"No eks mõistlik oleks, kui sellist asja ei toimuks."

Ühesõnaga see on soovunelm.
"Ütleme nii, et programm sisaldabki endas reeglina eesmärke. Me võime sealt leida veel asju, mille kohe teostamine on suhteliselt raskesti ette kujutatav."

Eesti on kaheldamatult saanud Euroopa Liidult rohkem kasu, kui on ise vastu andnud. Kui õigesse kohta me seda abi oleme osanud panna? Kas see annab meile tulevikuks mootori, millega edasi minna?
"Eesti kasu on muidugi palju laiem kui Euroopa tõukefondidest saadavad miljardid. Oleme Euroopa pere liikmed, meil on inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumine ning vaba maailma osaks olemist on raske üle hinnata.

Aga tulles euroraha juurde, siis minu meelest on siin mitu ohumärki. Kui ma vaatan järgmise eelarveperioodi raha kasutamist, siis sadu miljoneid eurosid läheb kohtadesse, mis on lihtsalt raha ärakulutamise kohad. Kindlasti peaks riik sinna raha panema, aga ta peaks olema võimeline neid asju ülal pidama maksutuludest.

Muidu on nii, et 2020. aastal on meil olnud näiteks viis aastat väga toredat tööturumeetmete arendamist ja siis me ei saa enam Euroopa Liidu fondidest kas üldse või sama palju raha."

Kas teil Euroopa Parlamendi liikmena oleks võimalik seda suunata?
"Euroopa Parlamendi liikmete võimalused suunata ükskõik millist otsustusprotsessi Eestis on tegelikult väga suured. Iga saadik, kes valitakse Euroopa Parlamenti, saab väga suure mandaadi, nendel valimistel tõenäoliselt mitukümmend tuhat häält.

Nii suure häältehulga antava võimu puhul petaksid saadikud kindlasti oma valijate ootusi ega esindaks nende huve, kui nad ei räägiks pärast europarlamenti pääsemist kaasa ka Eesti poliitikas. Ma ei kujuta ette Eesti institutsiooni või asutust, kes poliitiliste valikute tegemisel jätaks arvestamata europarlamendi liikme ettepanekuid või seisukohti.

Valijate soovidega tuleb tegelda ka siin Eesti kontekstis, mitte nii, et valime kellegi viieks aastaks Brüsselisse ja siis ta kaob sinna ära. Enamikus nad ongi sinna kadunud. Kas see on normaalne?"