Kummikute ja lumepükstega võhik omade tagalas

Virgats Marit Koppel (täisvarustuses) ja reporter Eveliis Eek (kummikute ja suusapükstega) keset tagala melu ja elu telgi ees, kus tuli öö mööda saata. Foto: Eveliis Eek / Valgamaalane

«Mul ei ole matkasaapaid ega magamiskotti,» olid esimesed mõtted, mis mind tabasid, kui oli selge, et ühinen pea ööpäevaks Kevadtormiga. Õnneks sain end siiski õigeks ajaks varustatud – küll mitte matkasaabaste, vaid kummikutega, riietuseks mustad lumepüksid ja lumejope. Ka sobilik magamiskott leidis õnneks tee minuni, sest kolleeg Rein Säinas oli Kevadtormile minnes nii seiklushimuline, et arvas: talle on öösel metsas magamiseks lebomatist küll ja veel.

Kuna olen täielik võhik kõiges, mis puudutab ajateenimist või kaitseväge, pole mu üllatus suur, kui saan teada, et ühinen tagalapataljoniga. Tõenäoliselt oleksin rindejoonel korraldanud pahaaimamatult pigem kahju kui kasu. Eks salamisi loodangi, et ehk on tagalas naisterahval mugavam, kui kuskil metsade vahel, püss käes, sambliku peal kõhutades ja vaenlasi varitsedes.

Kui õhtul kell kuus nooremleitnant Jaanika Ojakõiv Tõrvas minu ja mu kodinad peale korjab, haaravad mind üheaegselt põnevustunne ja hirm. Võtame suuna Helme poole, kus tagalapataljon täies hiilguses meid ees ootab.