Meie lipp vajab praegusest suurema au sisse tõstmist

Margus Lepik Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Eesti lipul on suur osa meie kultuuris, rahvustunde tekkimises ja alalhoidmises. Kõigest üks kümnendik rahvuslippe on vanemad kui sada aastat. Veel vähem on riike, kes saaksid olla uhked selle üle, et riigi esmalipp on säilinud. Eesti esimene lipp on vaatamata ajaloolistele katsumustele olemas ja säilitamisel Eesti Rahva Muuseumis. Koopiat saate aga kõik vaatama minna Otepää liputuppa.

Rasketel okupatsiooniaegadel oli lipu heiskamine sangarlik tegu, millele tihtipeale järgnes karm karistus. Vaatamata sellele oli neid, kel patriotism sügavalt hinges ja kes seda ikkagi tegid.

20. augustil 1991. aastal võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse taastada Eesti riiklik iseseisvus ja vabadus. Taasiseseisvumisega sai ka lipu heiskamine palju suurema tähenduse – pea igal majal võis näha lehvimas sinimustvalget trikoloori. See oli ühtsuse näitaja ja vabaduse kinnitus.