Eesti rekordimehena olude sunnil Norras leiba teenimas

Pavel Loskutov Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Pühapäeval leiab Valgas aset teine rahvusvaheline tänavajooks «Loskutov Cup 2014». Maratonijooksu Eesti rekordimeest Pavel Loskutovi paraku enam kodulinnas sageli ei kohta – elu on temagi viinud tööle välismaale.

Pärast tippspordist lahkumist töötasite lühikest aega Valgas õpetaja ja treenerina. Millega praegu tegelete?

«Töötan Norras Lillehammeri lähedal ehitajana. Teen sisetöid. Norrasse sattusin sõprade kutsel, kes seal juba ees olid. Kogemusi küll ei olnud, kuid olen kiire õppija ning sain asjad ruttu selgeks. Töö raske ei ole, saan hakkama.»

Mis põhjusel Norrasse ehitajaks läksite ja millal teid jälle Valgas võib näha?

«Miks minnakse ära – ikka raha pärast. Seal teenin mitu korda rohkem kui Eestis. Jah, kui saaksin korraliku palgaga töö, tuleksin kohe tagasi. Ei kõhklekski. Valgas töötamise eelis oli muidugi see, et sain kogu aeg perega olla. Olude sunnil pean aga nüüd välismaal leivaraha teenima. Loodan, et olukord kodumaal ikka paraneb ja saan tagasi tulla, ehk isegi jälle treeneritööga tegeleda.»

Kui sportlaskarjääri lõpetasite, oli üks põhjustest soov rohkem abikaasa ja lastega aega veeta. Nüüd aga olete ju veel rohkem kodust eemal.

«Keeruline see ju on, aga kuidagi saame ikka hakkama. Käin kodus nii tihi, kui saan. Elu lõpuni ma kindlasti Norrasse ehitajaks ei jää. Minu käest on palju küsitud, kas jään sinna elama. Praegu võin vastata, et ei. Olen loomult optimist ja loodan, et Eestis läheb elu paremaks. Siis saan tagasi tulla, et koos perega olla.»

Kuidas pere siin hakkama saab?

«Eks ta raske on, aga hakkama saavad. Ema ja abikaasa töötavad Valgas. Tütar Anastasija lõpetas nüüd kolmanda klassi ja poeg Nikita läheb sügisest eelkooli.

Maja juures teen ikka ise kõik tööd ära nii palju, kui jõuan. Kodus käin muidugi nii, kuidas juhtub. Praegu tulin ainult nädalaks, aga järgmisel kuul tulen juba kaheks-kolmeks nädalaks, augustis plaanin ka kaks nädalat kodus olla. Õnneks saan ise oma tulekut planeerida. Iga kuu tagant tulen kindlasti koju.»

Kuidas sportimisega lood? Käite ikka jooksmas või kas üldse jääb spordiks aega?

«Kaks-kolm korda nädalas ikka käin jooksmas. Enamasti muidugi nädalavahetustel, sest tööpäevad on tihti pikad ja lihtsalt ei jõua. Kui vaba aega on, siis käin. Peab lihtsalt liigutama ennast. Jooksen 6–10 kilomeetrit, mõnikord ka natuke rohkem, aga palju ei ole mõtet. Üks parajalt väike jooksuring.»

Kas pühapäevasest jooksuvõistlusest ka osa võtate?

«Kahjuks pean pettumuse valmistama. Olude sunnil tuleb juba pühapäeva hommikul tagasi sõita ega saa osaleda. Tahaksin küll! Oleks võistlus laupäeval, kindlasti osaleksin. Reklaami on võistlusele kõvasti tehtud ja usun, et tuleb palju jooksusõpru kohale. Oleks tore olnud nendega koos joosta ja niisamagi juttu ajada.»

Teil on kaks suuremat hobi – kalapüük ja jalgpall. Kas nendeks ka aega jääb?

«Ikka jääb. Uue hobi on ka: allveepüük. Siin Eestis olen pooleteise- kuni kahekiloseid linaskeid saanud. Norras ei ole väga palju seda harrastada saanud. Meres on hea allveepüüki teha, nähtavus on hea, aga meie sisevetes kipub see kehvaks jääma.

Muidugi käin ka traditsiooniliselt õngitsemas – ridvaga. Kui jooksmisega tegelesin, muudeks asjadeks eriti aega ei jäänud. Nüüd viimastel aastatel olen saanud rohkem kalal käia. Vahepeal jääb jalgpalliks ka ikka aega. Kui kutsutakse ja kodus olen, ikka osalen treeningutes ja võistlustel. Mingil ajal võtsin osa ka maakonna jalgpallivõistlustest. Liigutama ju peab ennast. Kas või oma tervise nimel.»

Kuidas hindate praegust seisu Eesti jooksumaastikul?

«Kümme-viisteist aastat tagasi jooksin põhimõtteliselt üksinda – järgmistega oli suur vahe. Nüüd on asi parem, võitjat ei oska ennustada. Kindlasti on huvitavam jälgida, kui sa ei oska ette ennustada, kes võidab. Võistlusmomenti on rohkem.

Minu arvates on jooksjate keskmine tase tõusnud ja see on ainult positiivne. Jooksjaid on küll palju, kuid samas tippe vähe. Meil on kogu aeg head jooksutraditsioonid olnud. Tase ei ole olnud ehk nii kõrge kui maailma mastaabis, aga ikkagi on hea.»

Oskate ennustada, kes ja millal teie Eesti maratoni rekordid üle jooksevad?

«Seda on raske ennustada, aga kindlasti see millalgi juhtub. Ükski rekord ei püsi igavesti. Üldine tase on küll hea, kuid praegu vaatan, et terves Euroopas on see alla läinud. Praegustel jooksjatel tuleb mitu aastat kõvasti ja õigesti harjutada.»

Kas on ka mingeid soovitusi noortele, kes jooksmist harrastavad?

«Tuleb lihtsalt harjutada. Jooks on lihtne asi. Sul ei ole palju vaja – korralikud jalatsid ja dressid. Rohkem tuleb trenni teha. Kui kogu aeg järjepidevalt trenni teed, hakkavad ka tulemused tulema. Edasi peab liikuma samm-sammult. Ei tohi kohe suurt koormust peale panna. Kiirus ja selle arendamine on noortele alguses tähtsam.»

Kas on ehk plaanis veteranide Euroopa meistrivõistlustest ja maailmameistrivõistlustest osa võtta?

«Alguses isegi oli selline mõte küll. See aga on ikka teine asi ja mul ei ole mingit eesmärki nendel võistlustel mingit tulemust saavutada. Kui ei saa korralikult treenida ja näen, et ei suuda oma tulemusteni joosta, see ei motiveeri mind. Pigem jooksen rahvaüritustel ja lihtsalt oma heaolu nimel, aga tippvõistlustel enam ei taha.»

Kas lapsed ka jooksuga tegelevad või on nendel teised huvid? Kas üldse tahaksite, et nad näiteks tippsportlaseks saaksid?

«Järgmisel aastal tahaksin tütre panna kergejõustikutrenni. Las proovib. Sundima ma ei hakka, sest igaüks peab oma tee ise valima. Kui talle sobib ja meeldib sportida, siis aitan ning saan nõuandeid jagada. Profisportlase karjääri ma talle aga ei tahaks, seda ma naistele ei soovita. Poeg aga on veel väike, las kasvab. Tulevikuplaanides muidugi võiks ju just tema olla see, kes minu rekordid üle lööb.»