Pea paarkümmend aastat Valgas lillerõõmu pakkunud kauplus Sinilill lõpetab juulist tegevuse.
Sinilille perenaine sulgeb ühe ukse ja avab teise
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poe omaniku ja perenaise Reet Heinla arvates on selleks õige aeg, kuna äri läheb hästi ning kliendid ei nurise.
«Tahan kaupluse tegevuse lõpetada positiivse emotsiooniga. Seda tulebki teha, kui firmal hästi läheb ja kliendid tegevusega rahul – mitte siis, kui elu sunnib,» nentis Heinla.
Naine ei asutanud lillekauplust, mis aastate jooksul ka kunstipoeks kujunenud, rahateenimise eesmärgil, vaid uue väljundina. «Tegin kannapöörde pärast kolmanda lapse Hannaliisa sündi. Ei tahtnud enam arve nähagi, neist oli kõrini,» rääkis Tallinna Polütehnilisest Instituudist ökonomisti hariduse saanud naine.
1995. aasta märtsis asutatud Sinilill oli Valgas esimene pood, mis lisaks lõike- ja potililledele pakkus lillekimpe ja -seadeid, hiljem ka suveniire, lilletarvikuid, kunstitooteid ja maale. «Olen lapsest peale teinud näputööd – õmmelnud, kudunud, tikkinud, joonistanud. Kaupluse asutamise järel hakkasin aktiivsemalt täiendama end maalimise alal. Sellest on kujunenud hobi, millega olen tegelenud juba kümme aastat,» sõnas Heinla.
Kaupluse sulgemisotsuse sündi tõukas poepidaja sõnul tagant veel üks asjaolu. «Andrat, kellega oleme õlg õla kõrval töötanud üle kümne aasta ning kes väga tubli, ootab suur rõõm, mis elul ühele naisele ja ta perele anda on.»
Aastate jooksul on Heinla õpetanud välja mitu inimest. «Kes läinud mujale tööle, kes asutanud oma ettevõtte – enam ei ole selleks tahtmist. Hea floristi koolitamine võtab kolm-neli aastat,» rääkis ta. Ka pere olevat öenud, et aeg oleks puhata.
«Minule on kauplus nagu oma laps, kelle olen suureks kasvatanud. See on olnud ilus aeg, kuid nüüd tuleb «lapsel» minna lasta,»nentis Heinla. «Ega töö lillepoes pole kergete killast. Päevad läbi jalgel, metsaskäimised, et põnevaid materjale soetada, pingelised tööpäevad, mil tuleb kümneid kimpe ning pärgi valmistada.»
Firmat müüa naine ei soovi. «See on ikka minu loodud kauplus, minu imidž ja töö, mida klientidele pakun,» põhjendas ta.
Naine on väga tänulik püsiklientidele, kellelt saanud ainult positiivset tagasisidet.
Loomulikult on poepidajal kahjugi, kuid samas saab ta pühenduda sellele, mida hing juba pikalt igatsenud – maalimisele. «Lähen varsti Aapo Puki kursustele Rõugesse,» kinnitas ta. Maalida meeldivat talle kõige enam loodust, eriti lilli.
Naine usub, et edaspidi jääb tal aega abistada ka tütart Helenit, kes matuseteenust pakub, ning rohkem lastelastega tegeleda. Samuti on Heinlal plaan avada pisike kunstiateljee.
«Mulle meeldivad ikkagi ka arvud. Siiani lahendan mõnuga lastelaste matemaatikaülesandeid. Kunst ja arvud on tegelikult tihedalt seotud,» lisas Heinla.
Seda, et tal igav hakkab, pole karta. «Iga eluetapp saab kord otsa. Olen muutuste inimene: soovin endas uusi võimeid avastada ja arendada.»