Kui tollal 30aastane Liilia Rätsep kuulis mullu jaanuaris, et põeb kilpnäärmevähki, oli ta järsku nagu halvas unenäos, mida keegi ei arva endaga juhtuvat.
Noor naine: kuidas ütled oma emale, et tead, mul on vähk?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valgas elav Liilia on ema nagu iga teinegi. Armastab küpsetada. Kodus kasvab viieaastane tütar ja kümnene poeg. Abikaasa töötab välismaal. Pealtnäha ei erine nad teistest peredest. Ei erinenud enne ega tee seda praegu. Küll aga on nad sisemiselt teistsugused: elanud üle mure, mis õpetas veel rohkem väärtustama praegust hetke.
Kaheksast viieni Liilia ei tööta, ega tahagi seda teha. «Lubasin, et ei hakka enam kunagi kellegi alluvuses tööle,» meenutab naine lahkumist Automaailmast, kus tegi korraliku tõusu ametiredelil: sekretärist automüüjaks.
Samal ajal, kui Liilia tööelu võttis uue suuna ning ta tegi kõik selleks, et oma massaažisalongi avada, vedas noort naist tervis alt. Karjääri tehes on lihtsam märgata, mis muutmist vajab, kuid oma keha protesti on raskem kuulda võtta. Selleks on liiga kiire, sest elu vajab elamist.
Häirekell higistamisena
Liiliale oli seitse aastat tavaline, et ta meeletult higistab. Kui ta näiteks massaažikoolitusel käis, vahetas ta ühe päeva jooksul neli korda pluuse. Kodust välja minnes mõtles Liilia alati ette, mitu pluusi peab iga kord kaasa võtma.
Seltskonnas olles oli väga ebamugav iga paari tunni tagant riideid vahetada, kuid inimene harjub ju kõigega. Järelikult nii ongi, et mõni higistab rohkem kui teised, mõtles Liilia, kelle murele arst lahendust ei leidnud. Kuni koolis küsiti, kas ta ikka arsti juures on käinud. Nõutu perearst pakkus Liiliale botoxisüstide tegemist, mis higistamist vähendavad. Samuti kaalus naine, kas lasta higinäärmed läbi lõigata.
Peagi ilmnesid uued sümptomid. Sõitudel Tartu ja Valga vahet käis Liilial pea ringi. «Vahepeal pidingi auto seisma jätma, sest ma ei saanud sõita,» ütleb ta. Pärast uut käiku arsti juurde sai ta kaasa vererõhurohud. «Kuigi noor inimene ... Miks sellised asjad?»
Perearst ja naistearst tegid naisele erinevaid uuringuid. Kõik olid, nagu ikka, korras. Ühel vastuvõtul arvas günekoloog Aive Kalinina, et tasuks ka kilpnäärmeuuring teha. See oli õige otsus. Ultrahelis oli näha tsüsti, mis on pea igal kümnendal naisel. Endokrinoloog tegi ka biopsia. Selgus, et «halvad rakud on sees, aga karta ei ole midagi». Liilia saadeti operatsioonile, pärast mida ta rahuliku südamega koju läks. Kilpnääre jäi kuuks ajaks uuringutele.
Naine rõõmustas, et ei higista nii nagu enne operatsiooni. «See oli hea, kui tundsin, et ei peagi pluuse vahetama: saan päevas ka ühega hakkama!» oli ta õnnelik. «Tundsin ennast inimesena.»
Õnnetundele saabus kiire lõpp, kui Liilia tahtis läinud aasta jaanuaris analüüsivastuseid teada. «Alguses võttis keegi teine telefoni vastu. Ütles, et vaatab minu vastust, aga kirurg helistab mulle tagasi. See oli pauk selgest taevast: midagi peab viga olema. Esimene mõte oligi vähk,» mäletab Liilia, kes teab nüüd, et kilpnäärmevähki esineb harva ning see areneb aastaid.
Maailm vajus kokku
«Mul oli hea kirurg, kes ei keerutanud. Ütles: «Teil on esimese staadiumi vähk.» Sellel hetkel kukkus kogu mu maailm kokku. Mõtteid oli nii palju. Sa ei suuda enam edasi töötada, olla. Esimene päev oli õudne. Hea, et mees siis kodus oli. Ma ei suutnud lastega tegeleda. Ei pea kohe mõtlema kõige mustemale stsenaariumile, aga tahes-tahtmata need mõtted tulevad. Vaatad lapsi ja mõtled, et tahad näha, kuidas nad suureks saavad,» räägib Liilia.
Päev hiljem alustas hirmutava uudise teada saanud naine enda kokkuvõtmisega. «Inimeste lollus on, et hakkavad kohe internetis guugeldama. See võib su mõttemaailma lolliks ajada.»
«Kõige raskem oli öelda oma emale. Ise elad üle, mees elab üle, aga kuidas ütled oma emale, et tead, mul on vähk?» küsib naine, kelle ema on samuti vähki põdenud, ja selle võitnud. «Vanemad ei taha, et lapsed kannatavad. Ema nuttis telefonitoru otsas: «Mis nüüd saab?»,» meenutab Liilia.
Mõtted mujale
Sel ajal kui naist valdas hirm surma ees, sai ta töötukassalt raha massaažisalongi tegemiseks. «See andiski toe. Mul oli kogu aeg midagi teha. Ma ei saanud iga päev haigusele mõelda. Kui seda poleks olnud, oleksin vaid voodis nutnud.»
Kuigi Liilia oli pidevalt rakkes, esines loomulikult ka halbu päevi, kus tulid pisarad silma. Kas ta näitas neid teistele? «Ei, nutsin duši all või õhtul patja, et lapsed ei näeks, kuigi poeg sai aru, et midagi on valesti. Ükskord küsis, et emme, ega sa ära ei sure. Lubasin, et ei sure.»
Vähidiagnoos tähendas ravi – eelmise aasta veebruaris radioaktiivse joodiga kiiritamist.
Maarjamõisa haiglas viidi ta eraldatud ruumi. «Kõikjal olid kollased sildid: oht ja radioaktiivsus. Palat oli nagu palat ikka. Siis öeldi, et olen seal viis päeva: «Meid näed ainult läbi väikese ukseklaasi ning keegi sind vaatama ei tohi tulla. Oled isolatsioonis.» Misasja?» imestas Liilia, kes jäi ainult raamatute ja teleriga ühte ruumi.
«Esimesel päeval tuli üks naisterahvas. Tal oli suur ülikond seljas, kaitsemask ees. Tõi mulle kapsli. Andis selle mulle tangide vahelt ja ütles, et neela alla. Ahah,» kirjeldab Liilia, kes pidi neelama kapsli radioaktiivse joodiga, mis tekitas tugevat iiveldust.
Nahk kuivas, juuksed niisamuti. Kolm korda päevas tuli duši all käia. Söögi tõid haiglatöötajad talle samuti luugi taha. Kui selle toojat koridoris enam ei olnud, võis Liilia toidu võtta. Ta oli teistele ohtlik. Riided ja telefoni pidi Liilia pärast ravi prügikasti viskama.
Ravi kohe ei aidanud. Tsüst oli alles. «See lõi jälle maailma kokku,» ütleb naine, kelle endokrinoloog jälgimisele jättis. Kilpnäärmeravimite doosi, mida ta peab elu lõpuni võtma, suurendati. Kiiritust sai ta veebruaris, aprillis-mais ootas arst teda tagasi enda juurde.
Vahepealsete kuude jooksul sukeldus Liilia eneseabiraamatutesse. Otsis rahu meditatsioonist ja joogast. Muutis täielikult toitumist. Näiteks hakkas toitu kurkumi ja karriga maitsestama, sööma rohkem juurvilju ja salateid.
Kevadel selgus, et ta ei pea uuesti kiiritusele minema, näitajad paranesid. «Jätkasin. Otsisin ennast, vaatasin, mida söön,» sõnab Liilia, kes on nüüd iga kord rõõmustanud, kui kuuleb, et vähirakke on üha vähem. Nad ei ole veel nullis, aga sinna on veidi jäänud. Kõrge vererõhk on, muide, kadunud.
Puhas rõõm olemisest
«Esimesel aastal mõtlesin iga päev vähile, praegu järjest vähem. Ma ei ole enam see, kes paar aastat tagasi. Ma olen elurõõmsam. Enne eksisteerisin: käisin tööl, kasvatasin lapsi – see oli mu kohus. Jah, lapsed jonnivad. Mis siis? Teed nüüd seda, mis on südamelähedane. Lasid endale halvasti öelda, sest tundsid, et sulle makstakse selle eest palka ... Olid inimestega, kes midagi vastu ei andnud. Need sõbrad kadusid, kes ei tahtnud olla,» tõdeb naine, kelle viiest sõbrast jäi alles vaid üks.
Liilia kahtlustab, et sai vähi Tšernobõli katastroofi tõttu. «Arst ütles, et viimase 20 aasta jooksul on väga palju kilpnäärmehaigusi tulnud.»
Liilia on õppinud elama hetkes, mida enne ei osanud. «Naudid kas või jalutuskäiku lastega ümber Pedeli, linnud laulmas. Varem polnud aega seda tähele panna. Lähed mere äärde ja kuulad merekohinat. On vaja maailm välja lülitada. Raha on vaja, aga elust peab rõõmu tundma,» nendib Liilia, kelle mees ka pärast aastaid kooselu naiseks võttis. «Ta oskab üllatada. Lapsed ja perekond on kõige tähtsamad.»
Samuti õpib ta oma keha kuulama, sest kui see streigib, siis mitte ilma põhjuseta. Arsti juurde peab minema, ütleb Liilia, soovides, et ka mehed tihedamini arstide kabinetti astuksid.
«Tervis on kõige olulisem,» rõhutab naine, leides, et kilpnäärmehaigustest peaks rohkem rääkima. «Arstidele tuleb pinda käia. Ei tohi käega lüüa. Tuleb aega võtta arsti juurde minekuks.»
KOMMENTAAR
Bela Adojaan, endokrinoloog
«Iga inimese haiguslugu on alati unikaalne: rolli mängib pärilikkus, sugu, keskkond, stress, vanus, millises raskusastmes haigus avastatakse.
Arvan, et Tšernobõli toimet ei tasu enam üle tähtsustada, ka igapäevases elus on piisavalt kahjustavaid faktoreid, mis meie keharakkude mutatsioone tekitavad, näiteks kõik eespool nimetatud.
Kõige sagedamini avastatakse kilpnäärmehaigus juhuslikult ilma sümptomiteta. Perearst uurib kilpnäärme hormoone tervisehäire põhjuste otsingul, kilpnäärme muutusi nähakse ka röntgen- või sonograafilises uuringus.
Sümptomid kaasnevad hormoonhäiretega, vahel avastab inimene ise kaela esipinnal tihedama ala.
Kui perekonnas on teada kilpnäärmehaigus, eriti vähk, soovitan end regulaarselt kontrollida.
Naised on haigusele vastuvõtlikumad, sest haigus päritakse naisliini pidi, tihti ilmneb see raseduse ja menopausi ajal, kui toimuvad tõsised muutused organismis.
Sagedamini esineb kilpnäärmehaigusi vanemas eas.»