Külamees Are Toome: kui mitte kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab

Are Toome oma elu laita ega kiita ei oska. Mehe sõnul kurtmine midagi ei muuda ja elus tuleb leida oma võimalused. Kõigele leidub lahendus. Foto: Rein Säinas / Valgamaalane

Juhtusin hiljuti maaelu uurides läbi sõitma ühest Õru valla külakesest. Tegemist oli Unikülaga. Keskusest – kui seda võiks nii nimetada – leidsin eest poebussi ootava seltskonna. Kuueliikmelisest pundist paistis silma üks sõnakas mees. Saime jutusoonele ja tuli välja, et tegemist oli 71aastase Are Toomega, Võrumaal sündinud viiendat põlve metsavahiga.  

Poebussi oodates uurisin, mis elu ka Unikülas elatakse. Enamasti elavadki seal vaid pensionärid. Käputäis inimesi käib veel Valka või mujale tööle ja ongi kõik. Kaks korda nädalas peatub siin poebuss. Töökohti ei ole. Kaheksa korteriga majas, mille juures seisime, ei ole vett. Trass olevat juba nii vana, et on ära vajunud. Pesu pesemiseks korjatakse vihmavett, toidu tegemiseks tuuakse vesi küla kaevust.
Inimesed ise aga olid siiski üsna optimistlikud. Pidin nende seltsist tookord peagi lahkuma, sest ees ootasid kiired asjatoimetused. Nüüd aga otsisin Are Toome uuesti üles, et kuulata, mis elu mees elanud on ja kuidas ta Unikülla sattus.

Sõda tuli ka karjamaale
Sündinud on Are Sõmerpalu vallas. Nime olevat mees saanud vanaisalt. «Vanaisa tahtis panna nimeks Ares – vanakreeka sõjajumala järgi. Aga kuna seda sõda oli sellel ajal niigi ümberringi meeletult palju, siis jäi ikka Are,» meenutas mees.
Lapsi oli peres kolm – kõik poisid, Are see keskmine. Talukoht, kus Are Toome sündis, saadi 1922. aasta maareformi käigus. Väike taluke koos maalapiga, nagu Are muiates ütles. Kui 1947. aastal hakati taludele makse peale panema, läks mehe isa metsatööliseks. Sellel ajal oli see riigitöö ja riigitöölistel olid maksud väiksemad.
Koolis käis Are kodust viie kilomeetri kaugusel Kurenurme seitsmeklassilises koolis. Ühe seigana oma lapsepõlvest tuletas Are meelde sügisest aega, mil ta endast poolteist aastat vanema vennaga karjas oli.
«Ema oli rehepeksutalgutel. Lell kündis sealsamas karjamaa lähedal hobusega kesamaad. Meie vennaga karjatasime loomi ja jälgisime, et nad võpsikusse ei roniks. Ümberringi olid veel vanad sõjaaegsed kaevikud, mis vett täis olid ja kust loomad janu kustutasid,» meenutas Toome.
«Seisin võpsiku ääres, kui korraga tuli vennas künka tagant, endal mingi komps peos. Küsisin seda vaadata, aga vend ei andnud, ütles ainult, et võid selle läikiva rõnga saada, mis siin küljes on. Harutasime rõnga lahti ja samal ajal kui ta rõngast mulle tahtis anda, virutas selle kobaka üle pea põllule. Korraga käis üks suur pauk! Nägin veel silmanurgast, kuidas lehmad-lambad üles kargasid ja kodu poole tormasid. Isegi lell oli kündmise pooleli jätnud,» jutustas Are.
«Tahtsin juba vennalt küsida, kus mu rõngas jäi, kui nägin tedagi künkast alla ja padavai kodu poole jooksmas. Eks siis võtsin isegi jalad selga ja vennale järele. Tare juurde jõudes hõikusime isa, aga kedagi ei olnud vastamas, kõikjal tühjus. Isa oli paugu ajal väljas olnud ja müra kuuldes ning suitsusammast nähes kohe karjamaale tormanud. Meie tulime aga teiselt poolt ja nii me kokku ei trehvanudki,» kirjeldas Are juhtunut.
«Tagantjärele mõeldes läks ikka väga hästi küll, et me sellest granaadiplahvatusest vigastusteta välja tulime. Meenutama jäi seda ainult venna üks näpp, mis sinine oli. Võisin tookord kuskil viie-kuueaastane olla.»