Sisukord
Paberleht
Postimees

Minu teekond unistuste kehani

5 min lugemist
Cärol ajal, kui kaal oli lagenud 14 kilogrammi võrra. FOTO: Erakogu

Olin lapsena peenike plika ja kehakaal muret ei teinud. Elumuutus tõi aga kaasa stressi ning sellega kaasnes peagi lausa 25 lisakilo. Nüüd aitab! – mõtlesin. Aeg end käsile võtta!

Tellijale Tellijale

Põhikoolis õppides olin sale ja päris aktiivne tüdruk: mängisin korvpalli, käisin vahel hommikuti jooksmaski, sõitsin rattaga. Pärast põhikooli lõpetamist kolisin aga kodust ära – Tartusse. Ei saa öelda, et mu elustiil kohe suuresti muutus. Eks ikka üritasin end endiselt liigutada, kuid mingil hetkel enam ei tahtnud. Motivatsiooni polnud. Uus kool ning kodust eemalolek mõjusid üsna rusuvalt.
Nii hakkaski tasapisi kehakaalule kilosid lisanduma. Selle asemel, et midagi ette võtta, mõtlesin alati, et need üksikud kilod ei tee midagi. Ajaga said aga üksikutest kilodest lausa kümned. Endiselt ei soovinud ma midagi ette võtta. Olin inimene, kes armastas end selleks liiga palju, et midagi muuta.


Esimene samm on kõige raskem
Olin harjunud sellise endaga. Ei tahtnud tunnistada, et olen ligi 25 kilogrammi juurde võtnud. Sisendasin endale, et sellest pole midagi – olen endiselt sama inimene ning armastan end sellisena nagu olen. Öeldakse, et inimene peab ikka end armastama, aga kas ikka on nii? Kui ma ei oleks olnud selline enesearmastaja, oleksin end ehk varem käsile võtnud.
Tuli ette ka kergeid masendushooge. Peamiselt siis, kui vaatasin vanu pilte või tahtsin selga panna midagi, mis enam ei mahtunud. Vahepeal üritasin isegi mingeid dieete pidada – paljud neist ju lubavad nii kiireid ja tõhusaid tulemusi. Lõpetasin need aga alati pärast paari päeva proovimist. Trenni peale ei mõelnudki – lihtsalt teadsin, et ei viitsi.
Nii ma siis elasin mitu aastat paksuna. Alles mullu kevadsuvel käis peas mingi klõps, mis sundis end trenni vedama. Mäletan täpselt esimest päeva, mil jooksma läksin. Otsisin kapist mitu aastat vanad tossud välja, panin lühikesed püksid jalga, võtsin pleieri ja seadsin sammud staadionile.
Ma ei julgenud tänavale jooksma minna, sest kartsin, et inimesed naeravad mu üle. Mingit eesmärki ma endale ei seadnud. Mõtlesin, et lähen ja jooksen nii palju, kui jõuan. Esimesel korral suutsin teha ainult kolm ringi, mis on ligikaudu 1,2 kilomeetrit. Põhjust enda üle uhkust tunda ei olnud. Tahtsin juba alla anda, mõeldes, et trenn ikka ei ole minu jaoks.
Mingi ime läbi vedasin end siiski ka järgmisel päeval staadionile ning seadsin eesmärgiks joosta viis ringi. «Maksku, mis maksab, aga enne ma seisma ei jää!» kinnitasin endale. Ära tegin! Suur higimull oli otsa ees ning tundus, et ka surm suu ees.

27.05.2020 31.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto