Mehhiko suurlinnast Valgamaa metsade vahele

Kuigi Ernesto tunnistab, et igatseb taga oma kodumaad ja kaasmaalasi, suudab noormees siiski positiivset ellusuhtumist ja rõõmsat meelt säilitada. Foto: Dagny Viks / Valgamaalane

Viimased kaheksa kuud on Mehhiko pealinnast Méxicost pärit 20aastane noormees Ernesto Acamapichtli López Samario veetnud vaikse Lõuna-Eesti metsade vahel. Mees sattus siia tänu Valgamaalt pärit tütarlapsele, kellega ta oma kodumaal kohtus ning kellega neil nüüd pere loodud, kus ka pisike tüdrukutirts kasvab.

Ernestot üllatavad eestlaste soola- ja kartuliarmastus ning saun. Eestis oleku perioodil sooviks noormees üle kõige näha metsas suurt karu, sest Mehhikos on nad palju pisemad. Eesti puhul mitmeid naljakaid tähelepanekuid välja toonud noormees on lõunamaalasele iseloomulikult jutukas ning paaritunnise vestluse järel suudab ta igast kuulajast teha tõelise Mehhiko kultuuri ja ajaloo huvilise.

Kuidas sattus sinusugune noor mees Mehhikost siia kaugele väikesesse Eestisse?
«Abiellusin eesti tüdrukuga. Ühel päeval me lihtsalt otsustasime Eestisse tulla. Ta ei harjunud Mehhiko eluga ära, kuna elu on seal hoopis teistsugune. Minu kodulinnas on kõik palju suurem, lärmakam ja õhk on saastunud.
Ma ise armastan oma linna, aga tema ei harjunud. Meil on seal teistsugune toit, mis talle väga ei meeldinud. Siis otsustasingi, et võime ka Eestisse tulla.
Tegelikult oli see otsus mulle üsna raske. Enne Meriliniga kohtumist ma isegi ei teadnud, et selline riik nagu Eesti olemas on. Mõtlesin, et Venemaa ja Eesti tähendavadki sama asja. Siin aga olen nüüd aru saanud, et eestlastele Venemaa eriti ei meeldi (naerab). »