Mehhiko suurlinnast Valgamaa metsade vahele

Kuigi Ernesto tunnistab, et igatseb taga oma kodumaad ja kaasmaalasi, suudab noormees siiski positiivset ellusuhtumist ja rõõmsat meelt säilitada. Foto: Dagny Viks / Valgamaalane

Viimased kaheksa kuud on Mehhiko pealinnast Méxicost pärit 20aastane noormees Ernesto Acamapichtli López Samario veetnud vaikse Lõuna-Eesti metsade vahel. Mees sattus siia tänu Valgamaalt pärit tütarlapsele, kellega ta oma kodumaal kohtus ning kellega neil nüüd pere loodud, kus ka pisike tüdrukutirts kasvab.

Ernestot üllatavad eestlaste soola- ja kartuliarmastus ning saun. Eestis oleku perioodil sooviks noormees üle kõige näha metsas suurt karu, sest Mehhikos on nad palju pisemad. Eesti puhul mitmeid naljakaid tähelepanekuid välja toonud noormees on lõunamaalasele iseloomulikult jutukas ning paaritunnise vestluse järel suudab ta igast kuulajast teha tõelise Mehhiko kultuuri ja ajaloo huvilise.

Kuidas sattus sinusugune noor mees Mehhikost siia kaugele väikesesse Eestisse?
«Abiellusin eesti tüdrukuga. Ühel päeval me lihtsalt otsustasime Eestisse tulla. Ta ei harjunud Mehhiko eluga ära, kuna elu on seal hoopis teistsugune. Minu kodulinnas on kõik palju suurem, lärmakam ja õhk on saastunud.
Ma ise armastan oma linna, aga tema ei harjunud. Meil on seal teistsugune toit, mis talle väga ei meeldinud. Siis otsustasingi, et võime ka Eestisse tulla.
Tegelikult oli see otsus mulle üsna raske. Enne Meriliniga kohtumist ma isegi ei teadnud, et selline riik nagu Eesti olemas on. Mõtlesin, et Venemaa ja Eesti tähendavadki sama asja. Siin aga olen nüüd aru saanud, et eestlastele Venemaa eriti ei meeldi (naerab). »

Tegid sa enne Eestisse tulekut ka mingisugust eeltööd?
«Jah. Lugesin Eesti ajaloo kohta raamatut. Sain aru, et ma ei saa uude riiki kolida, kui ma selle kohta midagi ei tea. Kui ma Meriliniga kohtusin, hakkasin ma teie maa kultuuri kohta uurima.»

Oled nüüdseks siin juba päris mitu kuud elanud. Millised on sinu esimesed muljed ja emotsioonid?
«Saabusin siia novembris, seega olen Eestis elanud juba peaaegu kaheksa kuud. Kui tulin, oli kõik väga raske. Eestlased on oma olemuselt üsna külmad inimesed. Te olete südames head, aga pole nii avatud kui mehhiklased.
Kui näiteks Mehhikos kellegagi kokku saad, võite kahe tunni pärast juba parimad sõbrad olla. Eestis on inimestega raskem suhelda, aga eks ka eestlased avavad ennast lõpuks rohkem. Umbes nelja kuuga muutuvad nad avatumaks ja siis tuleb nende tõeline ning väga tore loomus välja.»

Kuidas võrdleksid Eestit ja Mehhikot, eestlasi ja mehhiklasi? Millised on suurimad erinevused?
«Riikide suurus on peamine. Mehhiko kõige väiksemas maakonnas elab sama palju inimesi kui terves Eestis kokku. Mehhiko rahvaarv on sada korda suurem Eesti omast. Mehhiklased on aga avatumad ja pöörasemad, usaldame teisi inimesi rohkem kui keskmine eestlane.»

Räägi natuke oma elust Eestis. Millega oled siiani tegelenud?
«Eestisse tulin vahetult enne talve. Mehhikos oli temperatuur siis veel umbes 25 kraadi kõrgusel. Meil hakkab külm tegelikult juba 18–19 soojakraadi juures. Kui ma Eestisse saabusin, oli temperatuur seitse kraadi ja mulle tundus see juba uskumatult külmana. Kõik aga ütlesid mulle selle peale, et see pole küll veel midagi.
Kui siia saabusin, polnud mul mingit ideed, mida teha, kus töötada. Otsus kolida tekkis lihtsalt nii kiiresti. Kuskil jaanuaris või veebruaris hakkasin ma tööd otsima. Sain väikse pakkumise noortekeskusest. Andsin seal poksitrenne. Lõpetasin nende trennidega aprillis. Tutvusin selle töö käigus ka mitme inimesega, aga ma pole päris kindel, kas ma neid lausa sõpradeks saan nimetada. Nad on vist pigem tuttavad. Ühe sõbra sain kindlasti – Hanori. Arvan, et saangi oma Eesti sõpru praegu veel sõrmede peal üles lugeda.
Nüüd on kavas tööle asuda hostelisse, kus saan hakkama inglise keelega. Peale hispaania keele oskan veel prantsuse keelt ja saan ka portugali keelest aru. Keelteoskus on sellel ametikohal suureks kasuks.
Tegelikult õpin juba ka eesti keelt. Ma ei oska veel väga palju, aga ma õpin pidevalt juurde.»

Kuidas sa talve üle elasid? Sellel aastal oli talv küll üllatavalt soe, aga mõni nädal oli ikka päris krõbedat külma.
«Esialgu ei olnud tõesti väga külm. Panin ennast siiski õue minnes alati väga paksult riidesse – sallid kaela ja ümber näo. Ühel päeval, kui oli miinus 27 kraadi, pidin sauna minema. See on umbes 50 meetri kaugusel majast ja otsustasin kiiresti ilma riieteta sauna joosta. Polnud hea mõte. Ma polnud kunagi varem nii suurt külmatunnet kogenud. Pärast jõin kuuma teed ja see aitas.
Ükskord hakkasin vaikselt haigeks jääma ja siis soovitati mul juua viina suhkruga. Mul oli juba nii paha olla, et kartsin, et hakkan surema – ja siis soovitatakse veel sellises olukorras suhkruga viina juua! Mõtlesin, et selline asi ei saa päriselt olla.
Lumi mulle näiteks üllatusena ei tulnud, kuna olen seda varem ka Ameerika Ühendriikides ja Andorras näinud.
Veebruaris käisin saunamaratonil, see oli uskumatult lahe. Ma ei teadnudki, et selliseid võistlusi üldse korraldatakse. Mehhikos on meil ka saunad, aga need on hoopis teistsugused.
Kui ma esimest korda eesti sauna läksin, ütles mu äi, et seal on päris kuum. Mõtlesin, et oh, arvatavasti on seal umbes 40 kraadi, aga seal oli 100 ja lõpuks juba 120 kraadi. Naljatasin äiaga, et see on nüüd kättemaks selle eest, et ma tema tütrega abiellusin (naerab).»

Oled sa siin ka mingisuguseid sulle veidraid toite maitsnud, näiteks verivorsti? Mida sa Eesti toidust arvad?
«Ka meil Mehhikos on tegelikult verivorsti. Mis mind aga Eesti toidu juures tegelikult ehmatas, oli see, et te kasutate toidu valmistamisel nii palju soola. Olen vaadanud, kuidas siin kala valmistatakse. Kalale pannakse nii suur hulk kivisoola, mis siis kalale sisse hõõrutakse. See on nii soolane.
Mehhikos sööme palju veidramaid asju, näiteks rohutirtse ja ussikesi või lehma peast tehtud takosid. Kui ma oma naisele sellest rääkisin, oli see tema meelest väga kohutav. Aga mehhiklastele maitseb – kusjuures see on väga kallis.»

Praegu elad Valgamaal pisikeses külas. Kas plaanid siia jääda või lähed hoopis kuskile mujale?
«Kolime varsti Tallinnasse, hiljemalt järgmisel nädalal. Tallinn on nii ilus! Eelmisel reedel külastasin vanalinna ja see on väga kaunis. Kõik need keskaegsed ehitised on nii kenad. Mulle väga meeldis.
Tahan pealinnas oma õpingud lõpetada. Olen õppinud rahvusvahelist õigust ja tahaksin Eestis seda edasi õppida. Samas olen mõelnud vahetada eriala ka mingisuguse insenerieriala vastu. Valikut teha on päris raske.»

Kas plaanid Eestisse jääda pikemalt või on kavas siiski kodumaale naasta?
«Tahaksin küll Mehhikosse minna, aga praegu on plaanid siiski tehtud Eestiga seotult. Mul on nüüd tütar, kes on Eesti kodakondsusega, jääme juba tema pärast mingiks ajaks siia. Ta hakkab siin koolis käima. Ma pole siinsete seadustega veel päris hästi kursis, aga kui peaks juhtuma, et ta saaks tulevikus Eesti ja Mehhiko topeltkodakondsuse, siis läheksime kindlasti uuesti Mehhikosse.
Vähemalt kolm-neli aastat on meil plaanis veel Eestis olla. Tahan ise karjääri teha ja naine tahab kooli lõpetada.»

Sul on nüüd väike tütar. Mis tunne on lapsevanem olla?
«Väga imeline! Ta on alles ühe kuu ja kolme nädalane. Seda ei oskagi kirjeldada.
Naljakas on see, et Mehhikos loodavad kõik, et ta kasvab hästi heledapäiseks. Siin Eestis aga räägivad kõik, et ei, temast tuleb hästi tõmmu tüdruk. Tegelikult on ta midagi vahepealset.
Olla isa on tõesti väga tore. Beebi äratab küll oma nutuga iga paari tunni tagant ülesse ja siis muretsen, et kas peame ehk haiglasse kiirustama. Tegelikult on tal aga lihtsalt kõht tühi või vaja mähkmeid vahetada.»

Oskad sa juba ka eesti keelt?
«Jah, natukene. Ma räägin natukene eesti keelt (seda ütleski ta eesti keeles). Enne Eestisse tulekut olin kindel, et õpin keele esimese kolme kuuga ära. Tegelikult on teie keel väga raske, eriti keerulised on tähed õ, ä, ö, ü. Teil, eestlastel, tuleb nende hääldamine nii lihtsalt, aga minu jaoks on see peaaegu võimatu. Räägin hispaania, prantsuse ja inglise keelt ning õpin portugali keelt, need on palju lihtsamad.»