Päevatoimetaja:
Mati Määrits

Valga harrastusluuletaja loomepuhang ei rauge

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Hiljuti nägi Veera Kasimoval ilmavalgust kogu «Luulejälg.» Kui kõik plaanide kohaselt läheb, võib temalt uut luuleraamatut oodata juba järgmisel kevadel.
Hiljuti nägi Veera Kasimoval ilmavalgust kogu «Luulejälg.» Kui kõik plaanide kohaselt läheb, võib temalt uut luuleraamatut oodata juba järgmisel kevadel. Foto: Ülla Tamm / Valgamaalane

Selle aasta kevadel nägi ilmavalgust valgalanna Veera Kasimova teine värsikogu. Kaante vahele on saanud üle 200 luuletuse loodusest, inimestest, armastusest, isamaast ja elust enesest.

65aastane pensionärist harrastusluuletaja on aktiivselt värsiloomega tegelema hakanud viimastel aastatel, mil koduseks jäi. «Luuletusi loodusest ja loomadest aga hakkasin kirjutama kuueselt karjas käies,» rääkis Kasimova. Neid on vahelduva eduga sündinud kogu elu: klassikaaslastele, sõpradele, töökaaslastele, tuttavatele tähtpäevadeks ja üritusteks. Enamik on rännanud sahtlisse.

Pärast pensionile jäämist on Kasimova luulele pühendunud ja seda ka esitlema hakanud. Tuttavate positiivse tagasiside toel võttiski ta paar aastat tagasi julguse kokku ja hakkas kogu väljaandmiseks asju ajama. Esimene kogu «Hingeluule» ilmus aasta tagasi, nüüd tuli trükist juba teine – «Luulejälg».

Tagasi üles