KÜLALUGU: Talupere geenides voolab luuletaja veri

Aili Naruski kahe paksu kaustaga: ühes on peidus tema luulelooming, teises mälestused ja dokumendid abikaasa Matist. Foto: Ülla Tamm / Valgamaalane

1972. aastal Tõutsile kolinud Aili Naruski rassis aastaid koos abikaasaga talus, jõudes talutöö kõrvalt isegi luulekogumiku üllitada. Naruski sõnab, et tema kirjutab eelkõige selleks, et mure või rõõm südamelt ära saada. «Mul käib see lihtsalt ja labaselt,» rehmab Naruski, kes hakkas värsse vorpima juba 8. klassis.

Koolis olid Naruskil kõik vihikute tühjad lehed luulesalmide märkimiseks kasutusel. Sinna sai tehtud ka mahakirjutusi lemmikautor August Sanga loomingust. Nüüd asendab vihikulehti suur sinine kaustik, kust Naruski oma loomingut deklameerib. Luulepisik on Naruski suguliini pidi edasi kandunud – nüüd kirjutab ka tema lapselaps, kelle võistlusel ära märgitud luuletuse Eesti lipust vanaema uhkusega ette loeb.

Naruski abikaasa, Tõutsi endine külavanem Mati suri kaks aastat tagasi. Koos moodustasid Mati ja Aili paarisrakendi, mis saabus Põlvamaalt Otepää küngaste vahele nagu Krõõt ja Andres Vargamäele. Tõutsist saigi paari Vargamäe. Äi ja ämm kinkisid esimese lüpsilehma, kes sai nimeks Uhke. Peagi oli piimakarjas 32 looma ning neile valmis uhke monumendina laut. «Seepärast jäi isegi majale esialgu katus panemata,» sõnab Aili.