Päevatoimetaja:
Kersti Kond

Rannavalvuri argipäeva mahub nii rõõme kui muresid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pedeli rannavalvur Enn Meriroos (paremal) koos rannavanem Sulev Rätsepaga.
Pedeli rannavalvur Enn Meriroos (paremal) koos rannavanem Sulev Rätsepaga. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Rannavalvuri amet tundub pealtnäha lihtne ja mõnus: saab päev otsa päikest võtta ja rannamõnusid nautida. Tegelikkus aga nii roosiline pole, nagu selgus kolme vetelpäästja jutust, kes olid nõus oma argipäevast rääkima.

Kõige tähtsam on vetelpäästja töös jälgimine. «Rannavalve töö kujutab endast korralikku inimestele peale passimist ja nende korralekutsumist, kui keegi käitub ebakorrektselt,» selgitas 17aastane rannavalvur Ago Jaani, kes Tõrvas nii Riiska kui Vanamõisa järve ääres suvitajatel silma peale hoiab.

«Ennetamine ongi põhitöö. Peame jälgima, et suvitajad käituksid vastavalt reeglitele ning rikkumiste korral tuleb neid korrale kutsuda. Nii tagame selle, et ükski inimene ei satuks ohtu,» lisas Pühajärve ranna vahetusevanem ning vetelpäästja Priit Nurm­oja.

Tagasi üles