Valgamaa keskpunkt – minevikuhõnguline Uniküla

Kuigi Aare Väikene (vasakul) ja Are Toome küla tulevikku just helgetes värvides ei näe, on mehed ühte meelt – ära elame ikka. Foto: Rein Säinas / Valgamaalane

Unikülla sõites on kohati tunne, et aeg on seisma jäänud. Kui läheneda Valga poolt ja jõuda nii-öelda küla keskusesse, milleks võiks tinglikult nimetada bussiootepaviljoni, jääb esmalt silma vana kauplusehoone. Ei midagi erilist, kuid aknal kiri «ETKVL», mis toob kohe esile mälestuspildid lapsepõlvest. Jah, minevikuhõnguline see eluolu siin paistabki.

Bussiootepaviljoni võib Uniküla keskuseks nimetada seetõtu, et ikka ja jälle kogunevad veel vähesed Uniküla püsielanikud just siia, et mõni sõna juttu ajada. Siin on koht, kus päris mõnus – õhk värske, kuid samas ikka katus pea kohal.

Kindlasti saavad kohalikud siin kokku, kui tulevad poebussi ehk maakeeli autolavkat ootama, mis siiamaile jõuab kaks korda nädalas. Juba seegi aspekt tõstab Uniküla minu silmis kohaks, kus aeg seisma jäänud. Seda just sellest vaatevinklist, et nüüdsele linnamehele on autolavka jäänud kaugeks lapsepõlvemälestuseks, mil vanavanematega sai samuti seda külarahvale ülivajalikku autot oodatud.