Rikkaliku ajalooga Pikasilla kooli viimane ohe

Pikasilla kool 1. septembril enam õpilasi ei oota. FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Üle 90 aasta tegutsenud Pikasilla kool sel sügisel enam uusi õpilasi vastu ei võta. Haridustempli eest pikki aastaid seisnud külaelanikud pidid lõpuks karmile reaalsusele alla vanduma. Tegelikult ongi Pikasilla kooli ajalugu üks suur võitluste lugu.

Võrtsjärve lõunatippu, Väikese Emajõe läänekaldale tekkis stabiilsem asustus eelmise sajandi 20ndatel aastatel, kui Pikasillale jooksid kokku mitme valla piirid, mis kõik tahtsid jõe äärde pääseda. Tol hetkel kerkis esile vajadus kohaliku kooli järele, sest lähimate tarkusetempliteni Leebikul, Pühastes ja Soesaadus oli liiga pikk maa.

Endised Pikasilla kooli direktorid, abielupaar Bernhard ja Milvi Katt meenutavad, et kooli sünniloos mängis keskset rolli 1921. aastal asutatud Pikasilla haridusselts Hendrik Treufeldti juhtimisel. Juba sel hetkel võis ennustada, et kooli pidamine saab külale olema võitlus tuuleveskitega.

Osteti rukkikilode eest

Nimelt tuli kooli esimesed kaks aastat erakoolina pidada. «Raha ülalpidamiseks tuli annetustest ja haridusseltsi korraldatud pidudest,» rääkis Bernhard Katt. Alles 1923. aastal võttis Valga maavalitsus kooli enda hoole alla.

Bernhardi Katti hinnangul jäi kooli esimene kuldaeg esimese Eesti Vabariigi aega. Näiteks avati 1928. aastal koolijuhataja Augustin Kikkase eestvedamisel tütarlaste täienduskool kodumajanduse alal. Kaheksa aasta jooksul said neiud Pikasillas õppida käsitööd, kangakudumist ja õmblemist.

Peagi sai selgeks, et Patküla mõisa kõrtsihoone jääb 6klassilise algkooli pidamiseks kitsaks. Kikkas oli see mees, kes alustas kooli lõunatiiva ehitust. Muide, kõrtsihoone oli haridusseltsile 1921. aastal maksma läinud 26 941 kilo rukist.

Esimene sulgemiskatse

Ilus aeg lõppes Teise maailmasõjaga. 1940. aastal Pikasillas oma kooliteed alustanud Milvi Katt mäletab 1944. aasta sügisel kuu aja jooksul Pikasillast üle käinud rindetegevust endiselt väga eredalt. «Ümberkaudne mets oli saanud selliseid kahjustusi, et purustatud puud meenutasid taeva poole suunatud ahastavaid käsi,» kirjeldas Katt mällu sööbinud pilti. Sõda ei jätnud puutumata ka koolimaja.

«Üks kooli tabanud pommimürsk oli nii suur, et sõida või hobuvankriga sisse. Keskelt oli punane kivikatus saanud kaks tabamust ja maja ise oli läbi tulistatud,» loetles Milvi Katt üles purustusi.

Algasid mastaapsed ülesehitustööd, millest võttis osa enamik külaelanikest. Isegi lapsed tulid appi katusekive käest kätte andma. Sellest hoolimata ei olnud võimalik kooli õigel ajal avada ning üks õppeaasta jäi sõja tõttu õppetöös vahele.

Kuigi 1945. aastal avas Pikasilla kool mittetäieliku keskkoolina oma uksed, oli sellele eelnenud lastevanemate meeleheitlik võitlus. Nimelt oli Riidaja küla täitevkomitee langetanud otsuse, et suurte purustuste tõttu ei tasu Pikasilla koolimaja taastamist. Sellega anti luba niigi sõdurite poolt riisutud majast ära viia viimnegi mööbel ja võtta hoonest ehitusmaterjale.

Bernhard Katti sõnutsi jäi kool Pikasillale alles üksnes tänu kahele kangele lapsevanemale – Maria Uttile ja Linda Tammele –, kes käisid korduvalt jalgsi Valgas, et kohalikelt võimumeestelt nõuda toetust kooli säilimiseks.

Toetust nad ka said, olgugi et Riidaja pool jätkas Pikasillast varustuse ja inventari laiali kandmist. Kattid on veendunud, et tol hetkel soovis Riidaja külanõukogu esimees A. Illison kooli teadlikult lõhkuda.

Verinoor direktriss

Bernhardi ja Milvi teed ristusid Tartu Õpetajate Instituudis, kus nad õppisid ühes ja samas osakonnas ühel kursusel. «Meil tuli paar näitemängu koos mängida ja eks nende osatäitmistega muutusid suhted ka soojemaks,» pajatas Milvi põgusalt. Peagi kolis paar Pikasillale, kus nooruke Milvi kohe direktoriks määrati.

See pakkumine tuli Milvile omal ajal suure üllatusena ning esialgu ei tahtnud äsja koolipingist tulnud neiu seda sugugi vastu võtta. «Mina ja direktoriks? Ma olen nii peenike ja väike,» kostis Milvi Tõrva haridusosakonna juhatajale. Suure kaalutlemise peale võttis nooruke naine lõpuks pakkumise vastu. Tema esimene koolipäev Pikasilla koolijuhina oli 1956. aasta 1. septembril.

Milline oli Milvi esimene mälestus direktorina? «Kõik oli pujusid täis, akendeni,» vastas Milvi. Milvile loeb esimene mulje palju ning algus Pikasillas oli naise jaoks raske. «Esimesel rajooni direktorite nõupidamisel, kus ma käisin, nimetati Pikasilla kooli 16 korda negatiivselt, sest õppeedukus oli 69 protsenti. Vajusin ja vajusin oma toolil, mõeldes kogu aeg, miks ma siia tulin,» lisas ta.

Tema 29 aastat direktoriametis keerlesid peamiselt selle ümber, kuidas õpitulemusi parandada. Lõpuks jõudiski ta välja saja protsendini ning lõpetanute õppe­edukus ei langenud ka tehnikumis. «See oli tollal ikka väga hea näitaja,» on Milvi ise saavutatuga rahul.

Milvi tegeles ka õppetingimuste parandamisega koolis, organiseerides õpetajatele kaks eraldi elamut, ehitas välja koolimaja põhjatiiva koos võimlaga ja staadioni. Pärast Pikasilla silla valmimist algas Milvi sõnutsi massiline laste juurdevool Tartumaalt. Tuldi nii Pukast kui Aakrest, mistõttu olid laiendamistööd paratamatud.

Õpetajate kaksikelu

Kooli nii-öelda teine hiilgeperiood algas hetkest, kui Ülo Virks asus Pikasilla kolhoosi esimeheks. «Tema oli huvitatud nii kultuurist kui spordist, aidates ehitada kooli staadionit ja laululava. Tema ajal algas koolis ka kibe huvitegevus,» meenutas Bernhard Virksi hea sõnaga.

Pikasilla koolimaja on läbi aegade külakeskuse ja rahvamaja funktsiooni täitnud. Õpetajad on külas elanud omamoodi kaksikelu, astudes päeval tahvli ette ja juhendades õhtuti rahvamajas erinevaid ringe.

«Mina juhendasin näiteringi, Milvi oli muusikaringis. Meil olid siin orkester ja ansamblid,» loetles Bernhard üles huvitegevuse liike. Kunagine Pikasilla kultuuriprogramm, kuhu kuulusid «Kõrboja peremehe», «Viini postmargi» ja «Vargamäe» lavastused, paneb Bernhardi jätkuvalt õhkama. Toona oli koolimaja avatud kogu külarahvale ning õhtuti käidi siin mängimas koroonat, lauatennist, malet ja kabet.

Hiljem tekkisid juurde fotoring ning koolikino, kus näidati igal nädalal 16millimeetrise filmi aparaadiga Tartust tellitud filme. «Koolikinosid oli tol ajal Eestis väga vähe,» kinnitas Bernhard, et tegu oli haruldase ettevõtmisega.

Pikasilla küla arenes sel ajal võimsate sammudega: siin oli kala kokkuostupunkt, metskond, kauplus, velskripunkt, sidejaoskond, raamatukogu, korralik bussijaam, kust sai otseliiniga seitsmesse linna.

«Ükskord lugesin ära, et Pikasillal peatub buss 80 korda päeva jooksul,» tõi Milvi välja ühe erakordse fakti. Võrdluseks: praegu saab bussiga küll Valgas ja Tõrvas käia, aga Viljandiga puudub ühendus sootuks.

Teine sulgemiskatse

Head ajad said aga 1970. aastate algusega läbi, kui kaks Pikasilla naabermajandit liideti ning keskus kolis Riidajale. «Algas suurusehullustus, mille sümboliks olid suured kolhoosid ja koolid,» märkis Bernhard.

Poliitilised otsused muutsid Pikasilla suure kolhoosi ääremaaks ning muudatused rahvastiku paigutuses lõid soodsa võimaluse teha ettepanek kooli sulgemiseks. Taas pidi külarahvas võitlema kooli püsimajäämise eest. Kui 1940. aastatel käidi oma palvetega Valga ametnike uksi kulutamas, siis hilisemal ajal isegi Tallinnas.

Kool küll säilis, aga riigilt ega kolhoosilt erilist toetust ei saanud. Jälle pidid lastevanemad kokku tulema, et kütteks metsast puid varuda. Koolil oli ka oma aiamaa, mille saaduste müügist varuti raha õppevahendite ostmiseks ja remondiks.

«Kõik see oli tasuta töö, aga mentaliteet oli meil selline, et elamiseks tuleb vaeva näha,» sõnas Bernhard, kes suhtub kriitiliselt tänapäeva nooruse lõbu- ja reisijanusse. «Seda entusiasmi, mis oli vanasti, tänapäeva inimestel enam ei ole,» kurtis mees.

Kooli mõte kadus ära

Tänavune 1. september tuleb koolimaja kõrval endises õpetajate internaadis elavale abielupaarile siiski teisiti, sest laste kilkeid koolihoovist enam ei kuule. Bernhard usub, et sulgemisotsus võeti ehk liiga kergekäeliselt vastu. Peamine on siiski, et maja jääks külaseltsi valdusesse. «Aga mitte katseajaga, sest siis võib alati tulla mõni rahamees ja öelda, et ostab selle hoone ära, nagu juhtus Kuigatsi vana koolimajaga.»

Viimaseid päevi Pikasilla kooli direktori kohuseid täitvale Mare Uibopuule meeldib samuti idee, et maja jääks külaseltsile. «Oleme kogu aeg suutnud sulgemisähvardustele vastu seista, sest nägime asjal mõtet. Nüüd kadus mõte ära, sest lapsi enam polnud,» nentis Uibopuu.

Ka sellel suvel lahkus külast suur kolmelapseline pere. Juba varem panid siin uksed kinni kokkuostupunkt, postkontor, metskond, velskripunkt, kauplus, nüüd ka kool. Mis saab edasi?

Tagasi üles
Back