Mükoloog: tänapäeva seeneteadlane ei pea enam seeni tundma

Nuusutamist ja maitsmist tuleb mükoloogi töös ehk isegi rohkem ette kui vaatluse põhjal seeneliigi tuvastamist.

FOTO: Henri Kõiv / Valgamaalane

Tänavune rikkalik seeneaasta on metsa toonud hulgaliselt seenekaugeid inimesi. Mükolooge rohke saagikus sagedamini metsa pole meelitanud, sest seeneteadus ei tähenda tingimata seene­lembust.

Tellijale

Mükoloog Teele Jairus, kes on Palu metsas meie giidiks seenemaailma, ütleb, et leidub seeneteadlasi, kes üldse seeni ei söö. «Mina ikka vahel söön, aga järjest vähem,» nendib Jairus, keda on teinud ettevaatlikuks seeneretkedel inimeste korvidest leitud saak. «Mul võib olla kallutatud arvamus, aga üldiselt suhtun külas olles seente söömisesse skeptiliselt.»

Jairus lükkab ümber väite, nagu oleks mükoloogidel tavalisest inimesest lihtsam seenekorvi täita. «Hea seenekoha leidmine on õnneasi. Küll aga võib puude abil ennustada, mis liike võib metsast leida.» Rohkem kui viiest tuhandest seeneliigist, mida võib Eesti aladelt leida, oskab Jairus kindlalt ära tunda murdosa. «Paremad Eesti seenetundjad on sellised, kes mõne üksiku perekonnas tuvastamisel jäävad hätta,» usub Jairus.

Tagasi üles