Mükoloog: tänapäeva seeneteadlane ei pea enam seeni tundma

Nuusutamist ja maitsmist tuleb mükoloogi töös ehk isegi rohkem ette kui vaatluse põhjal seeneliigi tuvastamist.

FOTO: Henri Kõiv / Valgamaalane

Tänavune rikkalik seeneaasta on metsa toonud hulgaliselt seenekaugeid inimesi. Mükolooge rohke saagikus sagedamini metsa pole meelitanud, sest seeneteadus ei tähenda tingimata seene­lembust.

Mükoloog Teele Jairus, kes on Palu metsas meie giidiks seenemaailma, ütleb, et leidub seeneteadlasi, kes üldse seeni ei söö. «Mina ikka vahel söön, aga järjest vähem,» nendib Jairus, keda on teinud ettevaatlikuks seeneretkedel inimeste korvidest leitud saak. «Mul võib olla kallutatud arvamus, aga üldiselt suhtun külas olles seente söömisesse skeptiliselt.»

Jairus lükkab ümber väite, nagu oleks mükoloogidel tavalisest inimesest lihtsam seenekorvi täita. «Hea seenekoha leidmine on õnneasi. Küll aga võib puude abil ennustada, mis liike võib metsast leida.» Rohkem kui viiest tuhandest seeneliigist, mida võib Eesti aladelt leida, oskab Jairus kindlalt ära tunda murdosa. «Paremad Eesti seenetundjad on sellised, kes mõne üksiku perekonnas tuvastamisel jäävad hätta,» usub Jairus.

Kõik meeled töötavad

Seejuures kasutavad mükoloogid seeneliikide määramisel kõikide meelte abi. Mõne seene puhul kuluvad marjaks ära ninasõõrmed, teisal näen Jairust mekkimas seenekübarat, mille ta kohe välja sülitab. Võhikule sarnaneb seeneteadlase töömetoodika paljuski veini degusteerimisele.

Jairus märgib siiski, et päris kõike ta suhu ei topi. «Mina isiklikult kärbseseeni ei maitse. Maitsen heinikut, pilvikut ja vahel harva ka riisikat,» kommenteerib naine, ulatades mulle maitsetestiks ühe pilviku. Küsin veel üle, kas see tuleb kohe välja sülitada. «Ma arvan, et sa ise soovid selle välja sülitada, sest see on üks kibedamaid pilvikuid, kirbe pilvik,» muigab Jairus. Tal on õigus – kibe maitse jääb suhu seeneretke lõpuni.

Kui seeneteadlase võib metsas ära tunda kirju korvi ja degusteerimiskatsete järgi, siis hariliku seenelise varustusest võib üha tihedamini leida seeneraamatu või mobiilirakenduse. Jairus soovitab olla ettevaatlik: «Raamat tekitab eksiarvamuse, nagu oleks Eestis täpselt nii palju seeni, kui neid on seeneraamatu kaante vahel.» Jairuse töös pole ei raamatutest ega netirakendustest suurt kasu, sest neisse on kogutud liiga vähe liike.

Seened värvimiseks

«Mida vähem seeni tunda, seda lihtsam on neid eristada,» arvab Jairus. Ühelt poolt minnakse sellisel juhul alati kindla peale välja, teisalt võib metsa jääda hulganisti häid söögiseeni. «Inimesed ei julge näiteks kitsemampleid korjata, sest neil on sarnaselt mõningatele kärbseseentele rõngas. Ometi on tegu söödava seeneliigiga, mida Valgamaa metsades leidub rohkelt,» märgib Jairus.

Tema meelest on tavaseenelistel mingi kogus seeneliike, mida neid on õpetanud korjama vanemad.

Jairus ei usu, et tänavune seeneaasta kuidagi ebanormaalne oleks olnud: «Rohkete seentega aastaid tuleb aeg-ajalt ikka ette. Kuna pikalt oli kuiv ja järsku hakkas sadama, siis tulevad sel aastal kõik seened korraga.»

Septembri teine-kolmas nädal on mükoloogide jaoks ideaalne aeg Eestimaa metsades mütata, sest siis leidub puude all nii varaseid kui hiliseid seeneliike. Viimaste väidete kinnituseks nopib Jairus korvi ühe heiniku, mis peaks reeglina maa seest hiljem välja tulema.

Järgmisena ulatab Jairus mulle punakat tooni seene. «Verkjas vöödik,» kostub seletuseks. Hoolimata sellest, et tegu pole söögiseenega, hindab üks grupp seenelisi seda seent väga kõrgelt. Need on lõngavärvijad. Jairus sorib pisut kotis ja võtab välja erinevat värvi lõngadest rõnga. Ta kinnitab, et lõngade toonimisel on kasutatud üksnes seeni.

«Seent eelkeedetakse potis umbes tund aega. Varem peitsitud lõng kastetakse märjaks ja asetatakse jahtunud värvileende,» kirjeldab Jairus värvimisprotseduuri. Kui verkjas vöödik andis punast tooni, siis sinise saamiseks tuleb kasutada haisvat lehternakist, noorest juurepruunikust saab aga kollast, vanast pruunikamat tooni.

Kui Jairus metsas käib, on tal tavaliselt käes kaks korvi: ühte lähevad söögiseened, teise värvimiseks mõeldud seened. «Need viin sõbrannale,» täpsustab Jairus.

Seeneteadust tehakse laborites

Jairuse lemmikuteks on oranž kärbseseen ja erinevad limanutid. Esimene püüab pilku välimusega, teine oma maitsega. Ta näitab mulle ühte pisikest kitselimanutti, mille võib kohe pannile panna. «Enamik limanutte ongi pisikesed, pika jala ja väikese kübaraga.»

Koos meiega seeneretkel viibinud Jairus tuvastab Otepää gümnaasiumi õpilaste korvidest nii mürgi- kui söögiseeni. Seejuures ei pruugi mürgiseen kõigile inimestele sugugi ühesugust mõju avaldada, jõudes nii mõnegi korilase toidulauale.

On ka seeni, mille negatiivsed kõrvalmõjud ilmnevad alles koosmõjus teiste toimeainetega. Jairus leiab laste korvist ühe sellise, mille nimeks on nuijalg-lehtrik. «Õnneks teie ei peaks seepärast muret tundma, sest seda seent ei tohi koos alkoholiga tarbida. Väidetavalt läheb siis nina siniseks,» õpetab Jairus.

Jairuse väitel määratakse seente mürgisust keemiliste katsete tulemusena laboris. Üldse on mükoloogide tegevus kolinud metsast rohkem katuse alla, nii et liigi äratundmiseks läheb vaja mikroskoopi ja vastavat kirjandust. «Tänapäeva seeneteadlased ei pea enam seeni tundma, nad peavad oskama DNA-d eraldada,» tuleb Jairus lagedale küllaltki ootamatu avaldusega.

Tagasi üles