Jana Silma nukud lisavad soojust ja empaatiat

Notsud, rebased, kutsad, mõmmid, jänkud ja eeslid. Kõik ülisõbralikud, kuid võivad erinevates kätes ka grimassitada. Foto: Hanno Valdmann

Elvast pärit Jana Silm on nukke teinud seitsmeaastasest peale. Männilinnas oli koduga samal tänaval pehmete mänguasjade meisterdamise ring ning ema pani tütre sinna – ja nii see jäi.

«Mina olen käsitööliste perekonnast – ema, vanaema ja nii edasi on kõik suured kudujad olnud,» toonitab ta ise. «Kui käisin 1.–2. klassis, tegi üks keskkoolitüdruk hästi kihvte asju, mõtlesin: millal jõuan selle tasemeni. Enda klassist teisi lapsi ringis ei olnud – võib-olla see oli pluss, et kodule lähedal.»

Jana ise õppis kuduma nelja-aastaselt. Õpetamisest tüdinud vanaema ütles paigalpüsimatule tirtsule, et see ei saa kunagi varrastega sinasõbraks ja ... «Läksin nurka ja pusisin niikaua, kuni läks. Kudumisel peab varrast ümber pöörama – seda ma alul ei osanud, ja nende kohtade peal jooksin ema või vanaema juurde abi järele.»