Ratastooliretk mööda Valgat

Veronika kodu Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Üha enam julgevad erivajadustega inimesed kodust välja teiste sekka tulla. Tolerantsemaks ja hoolivamaks on muutunud ka kogukonnakaaslaste suhtumine. Kas ja kuidas aga on meid ümbritsev elukeskkond, ametiasutused ja avalikud hooned valmis liikumispuudega inimese vastuvõtuks? Et seda teada saada, otsustasime 29aastase ratastoolis valgalanna Veronika Šeršunovitšiga ette võtta jalutuskäigu Valgas.

Noor naine on haiguse tagajärjel ratastooli aheldatud 7. klassist alates, seega juba 16 aastat. See aga pole tema tegemisi takistanud. Ta on kõrgharidusega ettevõtja, poliitikahuviline, kirjutab luuletusi ja laule ning osaleb aktiivselt linna kultuurielus.

Tihti näeb teda ratastooliga liikumas tänavatel või Pedeli ääres. «Mul on ka auto ja juhiload, kuid iseseisvalt ma autosse ei saa: keegi peab mind sinna tõstma ja sealt välja aitama. Kõrvalist abi on vaja ratastooli kokkupanekul ja lahtitegemisel,» ütles Veronika.

Alustasime ringkäiku Veronika elukohast kortermaja esimesel korrusel, mis on tema vajadustele kohandatud. Näiteks pole köögis kraanikausi all tavapärast kappi, sest muidu ei pääseks ta kuidagi nõusid pesema. Vannitoas on aga dušinurgas spetsiaalne tool.

Panga ja postkontori ees parklas ei ole invakohta. Ratastooliinimesel on seal keeruline autost välja ja tagasi sisse saada, sest on tarvis rohkem ruumi. Kõrgete äärekivide tõttu ei saa ta ka parklast ratastooliga iseseisvalt kõnniteele. Olemas on aga käsipuudega kaldtee, kust Veronika omal jõul kenasti üles sai. Keerulisem oli lugu raskete välisustega, mille avamiseks oli vaja jõudu rakendada, kuid lõpuks sai ta sellega hakkama.