Jõuluhõnguline leivategu vanas vesiveskis

«Ennevanasti tehti ikka kodus leiba, ka jõulude ajal oli tuba leivalõhna täis,» jutustas veskiemand Mae. «Jõululeib on ikka veidi teistsugune ja erilisem kui harilik leib. Tal on jõulusoovid sees.» Mida meil leivateoks tarvis on? «Astjat, juuretist, vett, soola, kindlasti jahu,» vastasid lapsed läbisegi ja isade-emade abiga. Tõstetigi kõik vajalik välja ja kääriti käised üles. Lapsed said juuretise lõhna ja jahu maitset tunda, iga soovija võis oma käega rukkijahu ja soola astjasse tõsta. «Milleks on vaja juuretist?» küsis veskiemand ja vastas ise: «Juuretis käib astja sees ja laseb leival kerkida samamoodi nagu pärm saia sees.» Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Üks veski seisab vete pääl,
kuid veskitööd ei tehta sääl,
sest veskimees on väsinud
ja veskikivid kulunud...

See kurbilus laul ei käi aga teps mitte Hellenurme vesiveski kohta. Palupera vallas Hellenurmes, Elva jõe paisjärve ääres seisab 134aastane vesiveski – nüüd uuele elule kutsutud veskimuuseumina.

Endiselt vee jõul töötava veski neljal korrusel saab näha, katsuda, tunda ja maitsta, kuidas ja mis valmib viljaterast. Leivakojas saab aga värskest jahust küpsetada leiva, mis kannab mälestustes esivanemate aega.