Lõpuks oligi aeg niikaugel, et leivad said ahjust välja võetud ja iga küpsetis leidis kenasti omaniku, sest kõik olid hoolega oma leiva ja sellele tehtud märgid meeles pidanud. «Kui vanasti öeldi, et leib maitses magusalt, siis see tähendas, et kõht oli tühi. Ja kui said leiba süüa, siis see maitseski magusalt,« pajatas veskiemand. »Kui aga leib enam ei maitse, tähendab, et kõht on täis.» Lapsed leidsid, et leib maitses magusalt. Kas oligi juba kõht tühjavõitu või maitses oma silma all valminud ja enda käega vormitud leib koos taluvõiga ja jõuluse õunaglögiga tõesti magus – mine tea.
Lõpuks oligi aeg niikaugel, et leivad said ahjust välja võetud ja iga küpsetis leidis kenasti omaniku, sest kõik olid hoolega oma leiva ja sellele tehtud märgid meeles pidanud. «Kui vanasti öeldi, et leib maitses magusalt, siis see tähendas, et kõht oli tühi. Ja kui said leiba süüa, siis see maitseski magusalt,« pajatas veskiemand. »Kui aga leib enam ei maitse, tähendab, et kõht on täis.» Lapsed leidsid, et leib maitses magusalt. Kas oligi juba kõht tühjavõitu või maitses oma silma all valminud ja enda käega vormitud leib koos taluvõiga ja jõuluse õunaglögiga tõesti magus – mine tea. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Videolugu Hellenurme vesiveski leivakojast, kus jõulude eel valmisid laste käte vahel leivad. Traditsioonidest, taigna segamisest ja kõigest muust leivateoga seonduvast räägib ja näitab ette veskiemand Mae Juske.

Kommentaarid