Hundid terved ja lambad söödud?

Sel hooajal jäävad Valgamaal hundid seakatku tõttu ilmselt küttimata, kuigi jahimeeste hinnangul on nende arvukus liiga kõrge. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Valgamaa on üks maakondadest, kus hundijaht sigade katku tõttu keelatud. Lambakasvatajatele teeb võsavillemite arvukus aga samas tõsist muret.

«Praegune olukord on 1990. aastatel läbikäidud etapp, kui oli kuus lumevaest talve ja hallivatimehi palju. Eelmisel aastal lund ei olnud, sel aastal ka ilmselt eriti ei tule, pealegi ei tohi hunte jahtida. Asi on natuke hapu,» on Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe arvamus hundijahikeelust.

«Seda võib juba võrrelda Yellowstone'i sündroomiga: seal pandi karujaht 20 aastaks kinni, karud seepeale arvasid, et võivad inimesi ka süüa. Huntidega on sama lugu: küttimissurve on nii väike, et nad lähevad nii julgeks, et tulevad küla vahele, murravad isegi koeri,» rääkis Lillemäe.

Üksmeelt pole

«Mäletan aega, kui Eestis kütiti hunte limiidita aasta ringi – ka siis ei saanud me võsavillemistest jagu. Eestis on palju kaitsealasid, seal saavad nad rahulikut elada. Ega ükski jahimees taha lõpuks kõiki hunte maha tappa, sest susi on looduse loomulik osa, kuid kas teda ikka peab nii palju olema!»

Lillemäe sõnul on probleem, et ei jõuta kokkulepetele. «Mõistame lambakasvatajate muret väga hästi, ka jahimeeste hulgas on lambakasvatajaid, kes loomi kaotanud.» Ta avaldas kartust, et hundijahikeeld kestab Valgamaal vähemalt aasta, kui just ulukiseireosakonnas arvamust ei muudeta. «Me ei ole nendega ühel meelel ei huntide arvukuse, küttimise aegade ega piirkondade suhtes.»

Keskkonnateabe keskus soovitab hoida Eesti asurkonnas 20–25 elujõulist pesakonda aastas, mis teeb kokku umbes 200–250 hunti sügiseti enne jahiperioodi algust.

«Ulukeid loendatakse korra aastas, mistõttu saab praeguse arvukuse kohta hinnangu anda kevadel,» ütles keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil. «Praegu saame vaid öelda, et tänavu on Valgamaal hunte oluliselt vähem kui aasta tagasi.»

Lillemäe sõnul ei ole asi sugugi nii. «Tegelikkuses ei tea keegi, kui palju meil hunte on, ega ka seda, kui palju Eestisse peaks neid mahtuma, kas 50, 150 või 250. Selge ei ole ka, kui suur on juurdekasv,» selgitas Lillemäe.

Kahjutasu kõike ei korva

Ka Valgamaa jahimehed on arvamusel, et hunte on rohkem, kui väidetakse. Aare Jaama sõnas, et koostöö ulukiseire-inimeste ja jahimeeste vahel on puudulik, küttide arvamusega ei arvestata. Ta lisas, et alles nüüd kui lumi maha tuleb, on reaalselt näha, kui palju metsas hallivatimehi on.

Lillemäe soovitas vaadata asjale ka sotsiaalsest aspektist. «Kas me kasvatame lambaid või hunte? Kas riigi rahakott on ikka nii suur, et maksta lambakasvatajatele kümneid tuhandeid kahjutasusid? Pealegi kõiki kahjusid ikka ei korvata.»

Keskkonnaameti andmed näitavad, et huntide murtud kariloomade arv on aastast aastasse suurenenud, samas joones on kasvanud ka riigilt loomapidajatele makstud kompensatsioon. Arvestades juurde veel kulud, mis seotud taotluste menetlemisega, on tegemist väga suure rahaga.

Hannes Urbanik, kes Valgamaal lambafarmi peab ja kelle karjast nõudsid hundid mullu enesele suure osa, leiab samuti, et tegelikult ei tea keegi, kuidas jahikeeld mõjub. «See on laua taga välja hautud seisukoht, et teeme nüüd metsas nii, siis loom käitub naa. Need, kes otsuseid teevad, ei tea, millest nad räägivad,» on Urbanik kindel.

«Eelmine aastal murti karjas 70 lamba ringis, kõige rängemal ööl sai otsa üle kümne looma. Eks hundid tulid üle jõe, kuid ka inimasustuse lähedal oli murdmisi,» meenutas mitmesajapealise lambakarja omanik Urbanik. «Tapetud loomad olid lähestikku, viie- kuni kümnemeetriste vahedega, aga egas lammas ei oota kohapeal, kuni teist murtakse. See näitabki, et hunte oli palju,» lisas ta. «Sel aastal septembris käidi ka juba paar korda, kaotasin mõne lamba. Eks see ole periood, kui hundid hakkavad kutsikaid õpetama.»

Keskkonnaameti kahjutasumehhanismiga ei ole talunikud samuti päri. «Nad hüvitavad ainult mingi üsna meelevaldsel moel leitud piirväärtuseni ühe lamba kohta,» ütles Urbanik ja tõdes, et temale, nagu enamikule loomapidajatest, on tema lambad rohkem väärt.

Asjalik ja tark elukas

«Kui hundil on pesakond, ei lähe ta niisama asja eest, teist takka pooliku supipoti juurest eemale,» arvas ta murdmiste võimalikkuse kohta sellel talvel. «Loom on ratsionaalne elukas, ei ta lähe põhjuseta uitama, samas ei istu ta ka kohapeal ega sure nälga,» sõnas Urbanik.

«Ega sellest midagi ei muutu, kui meie siin oma arvamust avaldame ja loodame, et keegi midagi teeb – ei tee. Samas peaksid seadused olema inimeste tehtud ning need inimesed peaksid probleeme laiemalt nägema.»

Jüri Koppel Kopra Karjamõisast leiab, et loomakasvataja peab ise enda eest seisma. «Kui hunt karjas, ega siis muud üle jää, kui ta maha lasta või lasta koertel maha murda. Ei ole ju mõtet lambaid huntide jaoks kasvatada. Kui aga kahju juba sündinud, tulebki lõpuks hüvitisega leppida,» sõnas Koppel.

Kariloomade kallale ei tule hundid praegu kindlasti mitte loodusliku toidu puudusest, susi aga valib võimalusel alati kergemini kättesaadava saagi. Kuigi riik alates 2008. aastast hundi tekitatud kahjusid kompenseerib, ei kata see kaugeltki kõiki karjaomaniku lisakulusid.