Seakatk: ametlikud andmed versus šokeeriv tegelikkus

Pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. «Metsas valitses haudvaikus ja laibalehk,» kirjeldas Pikasilla lähedal metsas avanevat pilti selle lehele saatnud inimene. Foto: Erakogu

Hiljuti paljastasid Viljandimaa jahimehed teleriekraanil, et seakatk pole sugugi kontrolli all, nagu ametlikult väidetakse. Sootuks šokeerivam on olukord ka Valgamaa metsades.

Ühes Valgamaa paigas oli tõbi aasta lõpul maha niitnud terve seakarja, umbes 10–15 looma – läbisegi suuremaid ja väiksemaid. See oli vaid üks leide, millest kohalik jahimees teavitas ka veterinaarametit. Valgamaa veterinaarkeskuse juhataja Urve Laidvee sõnul on kõigilt surnud sigadelt ka proovid võetud.

Avaldatud andmete põhjal on avastatud septembrist üle Eesti 81 katkujuhtumit, neist 16 Valgamaal, sealhulgas kuus viimase kuu jooksul. Tekib küsimus, kas statistika ikka kajastab kõiki katkujuhtumeid.

Levik arvatust laiem

Sigade Aafrika katk (SAK) on paljudele kauge teema, kuna olukord võis tunduda kontrolli all olevat. Just seetõttu oli raputav 16. jaanuaril «Seitsmeste uudiste» saatelõik, milles Viljandimaa jahimehed avalikustasid šokeeriva tegelikkuse.

Saatejuhi sõnul paljastas jalutuskäik metsas paljudele jahimeestele juba ammu teada kohutava tõe, et SAKi levik on arvatust palju laialdasem. Mõistetamatu on neile aga, miks avalikkusele olukorda teisiti paista lastakse.

Uudiselõigus arvas Kärstna jahiseltsi esimees Henno Kallas, et jahimehed ei annagi enam teada leitud sigadest, sest nendega on käitutud ebaausalt, isegi ülbelt.

Kes tahaks hallitanud leiba?

Sama meelt on mitu Valga maakonna kütti. Üks neist on oma arvamuse julge avaldajana tuntud Aare Jaama, kes ütleb, et koostöö on olematu. «Metsas on kaootiline seis, katk möllab. Samas on mõne targa seisukoht, et hunte ei või küttida, kuna need murravad haigeid sigu. Ega ikka murra küll,» rääkis Jaama.

«Eelmisel aastal hundijahi ajal olid lipuringi sees ööpäev läbi seakari ja mõned hundid. Karja viimane, vigane ja kidura kasvuga põrsas, oli teistest paarkümmend meetrit maha jäänud. Mõtlesin, et miks hundid seda haiget siga siis ära ei söö. Aga no kas teie tahaksite hallitanud leiba süüa? Kui ikka värske võtta on, ega siis ei taha küll! Hunt ei taha ka neid haigeid loomi,» lükkas Jaama väite ümber.

«Sellega on nagu suure sõjaga: esimestest ohvritest räägitakse kõikjal, kui aga kõik kraavid juba täis, tundub see igapäevane. Mind paneb imestama, et leiti terve kari, see olevat kilomeetreid metsa sees. Sinna nad jäidki. Kuigi olid suured nõuded ette kirjutatud, siis nüüd on need naeruväärseks muutunud,» oli jahimehe karm hinnang.

«Ametnikud ju ei küsi ka, nad on ise targad,» väljendas Jaama pahameelt. «Ehedat infot ja teadmist saab aga nendelt, kes metsas käivad. Kui koostöö toimiks, võidaks sellest kõik.»

Valgamaale on paigaldatud kaks konteinerit nakatunud korjuste tarbeks. Jahimehed leiavad, et konteinersüsteem on läbi mõtlemata.

«Terve maakonna peale «tervelt» kaks tükki?! Kuidas peaks maakonna teisest otsast see siga sinna jõudma ja kes tahaks haisvat korjust oma autos vedada? See oleks nagu katku sihilik levitamine, sest vaatamata etevaatusabinõudele võib see ikkagi maha jätta üüratu katkujälje,» selgitas jahimees ohte.

«Ohutum oleks surnud loom metsa maha jätta – loodus teeb ise oma töö. Kui on konteiner, peaks see olema mobiilne, samuti nagu põletusahi. Seda tööd peaks tegema selleks ettevalmistuse saanud inimesed, kes saavad riigilt palka – siis oleks lootust, et asi toimib,» on Jaamal välja pakkuda praktiline lahendus.

Jahimehed ootavad võrdset partnerlust

Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts rõhutas samuti koostöö tähtsust. «SAK on kogu riigile suur väljakutse ja nii peavad kõik, keda probleem puudutab, mugavustsoonist väljuma ning lõpuks mõistma, et häda on meie õuel. Aitab vaid koostöö.»

Tema sõnul on praegu kummaline olukord, kus kütid süüdistavad hundi­uurijaid, et nad kasutavad SAKi ära hundi totaalse kaitse kehtestamiseks. Nood omakorda väidavad, et jahimehed püüavad katku varjus rohkem hunte küttida.

Küsimusele, kas küttidel tehtud töö eest ka tasu oodata on, vastas Korts, et selts on teema üles tõstnud riikliku tauditõrje komisjoni istungitel ja praegu oodatakse vastust. Põhiküsimus ongi, kes toimetab ja kannab kulud korjuste konteineritesse viimisel. Lisaks puudub jahimeestel erivarustus ja väljaõpe. Korts nõustub, et loomaga oskamatult ringiaskeldamine suurendab ohtu veelgi.

Kui koertega jaht keelatud, kas ei peaks metsas keelama ka muud lärmakad tegevused, näiteks metsatööd, et mitte sigu liikvele ehmatada?

«Kogu riigi majandust seisata ei saa, tuleb valida variandid. Näiteks edastasime amekondadele Ida-Virumaa liikmete arvamuse militaarmanöövrite kohta. Kui tauditõrje komisjoni eesmärk on mets­sigu võimalikult vähe liigutada, peaks seda järgima kogu ühiskond ja kõik sektorid,» on jahimeeste seltsi juhi seisukoht.

Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel peab seevastu koostööd küttidega heaks ega usu, et jahimehed midagi varjaksid. Sama meelt on ka Valgamaa veterinaarkeskuse juhataja Urve Laidvee.

Väidetavalt on jaanuari lõpus leidmas aset järjekordne piirkondlik kohtumine veterinaarameti ja jahimeeste seltsi vahel. Jahimehed loodavad, et katkuepideemia on kõrgetele ametnikele midagi õpetanud ja kohtumist võetakse võrdsete dialoogina ning arvestatakse ka küttide arvamuste ja kogemustega.